Tuvide salapärane kadumine
Sofi Oksaneni uue romaani tulemine ja tema vana romaani järgi tehtud uue filmi saabumine on kahtlemata sündmused ning ei maksa pahaks panna, et nii harva, kui kultuuriga seonduv täiemahuliseks meediamüdinaks põhjust annab, seda võimalust ka ära kasutatakse.
Romaani “Kui tuvid kadusid” eestikeelse tõlke ilmumisega läheb veel natuke aega ja seetõttu on eestlastel taas meeldiv võimalus kujundada oma arvamus kirjandusteosest ilma seda lugemata. Mida, ma kardan, ei jäeta samuti kasutamata.
Ka filmi retseptsiooni kujundamisel on tehtud ootuspärane avapauk, kirjutades näiteks esilinastuselt lahkuva avaelutegelase meelepahast.
Kas jätkub Oksaneni katkumine ja käsitlemine eriomases Eesti-siseses võtmes, kas tõttame kunstitõtt elutõe pähe võtma, valetades sealjuures esmajoones iseenestele?
Loodan, et ei. Kui vägistatakse teoses, ei pea vägistama teost, saati ta tegijat.
Üldiselt on maailmas nii, et raamatuid ei kirjutata ainult eestlastele.
On isegi nõnda, et eestlastest kirjutatakse üsna vähe raamatuid. On raamatuid, mis kirjutatakse lausa teistes keeltes. Sofi Oksaneni raamatud on kõike seda.
Ega ta, vaeneke, jõua üksinda viia kogu Eestit kogu maailmale verisel hõbekandikul kätte kombel, mis rahuldaks kõiki ja kõiges, annaks ühekorraga ajalugu ja ilu ja kirjandust ja sügavust ja põnevust ja teed ja tõde ja elu. Ja seda sedasi, et teos ei vajuks enne trükivärvihõngu hajumist uimasesse unustusse nagu üheksasada üheksakümmend üheksa raamatut tuhandest seda teevad.
Kui Oksaneni poleks maailmas sugugi tähele pandud, oleks teda Eestis ikka natuke märgatud, küllap tunnustavalt ja rahulolevalt. Menu muuilmas aga tekitab kui mitte rahulolematust, siis teatavat rahutust ikka. Mis teha, kui polda menuga harjunud. Ja menukis võiks ju seelik siledam ja ajalugu veatum olla, ikkagi ilmarahvale näha.
Nii mängivadki eestlaste Oksaneni-arusaamas koos ja vastuoksiti väga mitmed tundmused ja väärtuskategooriad. Ilukirjanduslikega pole neil enamasti palju pistmist.
Eestlane teab Eesti asjast üldjuhul enam kui mitteeestlane. Kes ei pruugi Eesti asjast ausalt öeldes teada kõige vähematki. Mida teame meie Suriname asjast? Millisel mandril see riik asuski? Kujutame nüüd ette vestluskatket suvalisel konverentsil, suhteliselt haritud ja mõjukate tegelaste seltskonnas: “Oo, te olete juut? Väga huvitav! Kas teil mitte neljakümnendate alguses seal Euroopas mingi jama ei olnud, mingid ebameeldivused? Veel vahuveini?...” Üsna mõeldamatu.
Eesti puhul oleks see vägagi mõeldav ja isegi üpris tugevat taustateadmist näitav lauseke – mõelda vaid, inimene teab, et meil võisid olla mingid ebameeldivused. Seal Euroopas. Kunagi neljakümnendate lõpus küll. Ja viiekümnendatel. Ja kuuekümnendatel. Ja... Ja nii edasi. Aga keegi ei tea neist. Või teab, aga salgab.
Miks salgab, saab tuvide-romaanist teada. Tammsaarel jäi seoses surmaga üks suur töö pooleli just umbes siis, kui tõsisteks ebameeldivusteks läks.
Kuigi “Tõe ja õiguse” esimese osaga võrreldes on Oksaneni looming ju küllaltki leebe, Tammsaare šedöövris keerasime me oma õudused lihtsalt ise kokku. Ja miks ei võiks Oksanen olla see, kes sealtmaalt edasi kirjutab, kus vanameistril katkes. Peaasi et sõnum kohale läheb.
Puuduliku tausta puhul on üsna mõttekas esimene meelepilt kaunis krellides värvides võõbata. On igavesti vahva, kui kirjandus kogemata kombel ja lõdva randmega teeb ära hulga suhtekorraldajate ja poliitikute ja paljude teiste tööd, ent ei maksaks unustada, et eeskätt on ta ikkagi kirjandus. Lugu. Hea, kui meeldejääv.
Ning mõistagi meeldiks mulle, kui eesti jonn annaks soome sisule sõbraliku vastunätaka ning toodaks kergeltvihatava teose, mis keskenduks näiteks suomirock’ile – ühalt jabur lõuna- ent siiski heanaaberlik sissevaade üleilmse populaarkultuuri boreaalsesse kummastumisse ja selle mõjusse praegu mitte enam nii väga noortele eestlastele. Teisalt tegelaste esivanemlikud vastuseisud punases, valges ja hämaras minevikus, tegevuskohaks eri aastakümnetel see Helsingi sild (Hakaniemi), kus omal ajal kõvasti lahingut löödi.
Berk Vaher ja Imbi Paju saaksid hakkama küll, Harri Rinne ja Villu Tamme aitaksid. Siis me sõidaksime kõik valgete laevadega üle lahe ja vallutaksime laulupeoga Finlandiatalo ja Olümpiastaadioni korraga. Lahe. Ah et Soomet pole vaja maailmale tutvustada? No seda ma räägingi. Head kirjandust on vaja.
See, kas ja kuhu tuvid ka tegelikult kadusid, pole üldse nii tähtis. Meedium on see messias ja õhtaleht on see iva. Või ei?
