Lugesin üle ihuliikmed, puudu ei olnud ühtki. Puutusin pead, see kuumas, loomejõud oli alles. Lasin pilgul rännata. Päike paistis, taevas oli taevakarva sinine ja linnud laulsid.

Ütlesin endale: issanda teed on imelikud. Seejärel mõtisklesin väheke selle üle, et mis siis, kui ma sündinuks nüüd sitasitikana. Aga ei, kõigeväeline Looja oma lõpmata tarkuses oli saatnud mind siia ilma jälle Salomon Vesipruulina ja ma tundsin, et nii on hea.

Avalehele
0 Kommentaari