Argo Ingver

Jäin ehmunult keset treppi seisma ja jälgisin huviga tema tegevust. Tüdruk ei paistnud küll murdvarga moodi välja ja mind märkamata jätkas närviliselt ukse avamist.

Viimaks kogusin end ja pöördusin tema poole, küsides, et mis probleem tal on. Neiu ei tõstnud pilkugi, vaid käratas pahaselt: „Ma ei saa selle võtmega ust lahti! Vend andis vist vale võtme!“ Selle jutu peale pahvatasin naerma ja möönsin, et on tõesti väheusutav, et vend talle võõra korteri võtme andis, ning teatasin, et elan selles korteris.

Alles siis tõstis tüdruk pilgu üles ja nähes uksel suurt korteri numbrit, jäi hetkeks ehmatusest tummaks, siis hakkas aga paaniliselt vabandust paluma. Lõpuks naersime mõlemad, sest jutuajamise käigus selgus, et ta oli korruse ja koridoriga eksinud, tulles esimest korda venna uut korterit vaatama.