Mart Niklus oma koduuksel Tähtveres. Argo Ingver

16 aastat Nõukogude vangilaagrites istunud Niklus arvas seni, et tema teod, eelkõige 1979. aastal koostatud Balti apell, on Eestis otsekui põlu all – näis, nagu oleks vabaduse toonud üksnes ühislaulmine. Möödunud nädalal aga tunnustas president Kersti Kaljulaid Balti apelli iseseisvuse taastamise kiviga ning Mart Nikluse ja Enn Tarto kätt surus ka välisminister Urmas Reinsalu.


Niklusega vestlema ajendas ka temalt aasta eest kuuldud arvamus, et peavoolumeedia jaoks on ta soovimatu isik. No mis jutt see on? Räägime ometi!

Näete – riik tunnustab ka vanu vabadusvõitlejaid. Mida asjast arvate?


Väga meeldiv, et president alustas oma [taasiseseisvumispäeva] kõnet just Balti apelliga, mitte aga nn laulva revolutsiooni või „Eestimaa on meie kätel” hõiskamisega. Mul on väga hea meel, et mainitud ajalooline dokument on nüüd jälle päevakorda tõusnud ning sellesse suhtutakse tunnustavalt. Vahepeal valitses minul küll arvamus, et pöördumine rahvusvahelise avalikkuse poole vaikitakse meil maha ning massiteabes tehakse juttu vaid Balti ketist.
23. augustil andis välisminister Urmas Reinsalu Balti apelli 40. aastapäeva puhul üle tänutahvlid apelli allakirjutanutele. Tänutahvlitega tunnustati Mart Niklust ja Enn Tartot ning mälestati Erik Udamit ja Endel Ratast.
Välisministeerium

Polnud ju nii, et vaikitakse maha. Räägiti ja teati ikka.


Noh, kuidagi nagu moka otsast räägiti. Kuid peamiselt oli ikka, et hoidsime üksteisel kätest kinni ja muudkui laulsime ennast vabaks, sest korraga oli meis tekkinud vabaduseiha. Aga suurem osa neist inimestest mäletab veel kindlasti, missugune oli 1979. aasta suvel tegelik olukord.

Kuldsed kuuekümnendad olid möödas. 1970ndate aastate lõpuks oli ühiskondlik-poliitiline olukord Eestis kujunenud selliseks, et vähemalt Balti apelli osalistele oli see talumatu. Leidsime, et olukorrale tuleb lõpp teha balti rahvaste ühispöördumisega. Mitte terroristlike aktidega, vaid just rahumeelse võitlusega olemasolevate seaduste ja rahvusvaheliste kokkulepete vaimus.

Ilmselt teadsite, et pöördumise saatmisele läände järgnevad teile ebameeldivad tagajärjed?


Teadsime muidugi kõik ning ka Niklus ei läinud esimest korda trellide taha. Teadsin, et nagunii antakse mulle kui „riiklikule kurjategijale” ja „eriti ohtlikule retsidivistile” maksimaalne karistusmäär. Seesugune kohtupidamine pole midagi muud kui farss, kohtulavastus ning alavääristav on sellest osa võtta.

Kuidas kohtuprotsess möödus?


Kõigepealt pandi mind trellide taha, kus istusin 2-3 kuud. Uurija Erich Vallimäe esmalt puhkas, siis käis Moskvas Molotovi juures küsimas, kas ikka oli selline pakt. Ma kuulsin, et toona ligi 90aastane Molotov olnud väga kidakeelne. Ei olnud üldse oma kohtumisest Ribbentropiga rääkida tahtnud. Ajas igasugu muud juttu. Kõige huvitavam oli see, et kohtumise materjale, mis Vallimäe Moskvas kokku ajas, üldse toimikusse ei pandudki.

Mulle pole teada ainsatki poliitilist kohtuprotsessi endises Nõukogude Liidus, kus kohus oleks kohtualuse õigeks mõistnud. Kohtunikud võisid ju olla kompartei liikmed, loomulikult tegid nad kohtuotsuse selle partei kasuks, kelle liikmed nad ise olid. Seega oli juba kõik kuskilt kõrgemalt poolt ette otsustatud ning kohtualune ise üksnes kõrvalise tähtsusega.

Kaaskohtualuse, Tartu Ülikooli endise õppejõu Jüri Kukega me seetõttu sovetlikku kohtulavastust boikoteerisime. Ei tõusnud kohtus püsti ega vastanud õieti ühelegi küsimusele.

Kohtunik närveeris väga ja sattus piinlikku olukorda. Muide – varem oli otsustatud, et meie üle hakkab kohut mõistma Vaike Merka. See muretses endale aga arstitõendi, et pole võimeline kohut mõistma. Siis ruttu määratigi tema asemele Asta Tooming, kes oma ametikohustuste täitmiseks polnudki ette valmistunud. Toimikuid oli tervelt viis köidet. Saime olukorrast kohe aru ning leidsime, et kohtulikust arveteõiendusest pole mõtet osa võtta. Oli ju alavääristav sellise kohtuga suhelda! Näljastreigi tõttu umbes 40 kilogrammi kaalunud Jüri Kukel jätkus jõudu kohtusaalis kasvatada tiritammegi. Polnud meie asi, kuidas kohus soovitud eesmärgi saavutab.
Mart Nikluse maja seinal olev tahvel meenutab Balti apelli koostamist.
Argo Ingver

Kirjeldage päevi, mil te Tartus kokku saite ja Balti apelli koostasite.


Leedulased Antanas Terleckas ja Julius Sasnauskas saabusid augusti keskel 1979. aastal rongiga Tartusse, et hakkaksime siin koos tööle. Osa võttis ka Enn Tarto ning Jaan Isotamm tegi tehnilist tööd.

Koostasime dokumendi vene keeles, nii hästi kui leedulased ja eestlased seda tol ajal oskasid. Teadsime, et välismaale saadame selle Moskva dissidentide abil, kuna Balti riikides takistas välismaailmaga suhtlemist nn raudne eesriie. Kui oleksime oma kirjatöö posti või telegraafiga saatnud, oleks kogu ettevõtmine otsekohe nurjunud.

Töötasime minu kodu ülemisel korrusel kirjutusmasina juures kaks päeva. Leedulased olid juba varem koostanud mingi mustandi, mida nüüd siis täiendasime ja korrigeerisime. Sai tehtud kompaktne ja argumenteeritud pöördumine. Selle mõte oli lühidalt, et kuna stalinism on hukka mõistetud, tuleks selle mõjud ka riikidevahelistest suhetest kõrvaldada. Teiste sõnadega – 1939. aasta Molotovi–Ribbentropi pakt ja selle salaprotokollid avalikustada, hukka mõista, tühistada. Miks mitte ka tagajärjed likvideerida?
Balti apelli ühed autorid Julius Sasnauskas ja Antanas Terleckas Tarmo Vahteri raamatus ""Karuks istus vangitornis..." 1980 – aasta, mis raputas Eestit".
Argo Ingver

Kas idee eest tuleb tänada leedulasi?


Mõtte algatajad olidki nemad. Võib-olla said leedukad selle omakorda minu käest, kuna 1979. aasta suvel viibisin Moskvas endise tartlase Jevgeni Gabovitši juures külas. Rääkisime seal paktist, korraga turgatas pähe mõte, et kui õige siitsamast Moskvast kirjutaks asjakohase avalduse NL-i ülemnõukogu presiidiumile. Avaldusel oli kirjas ka minu kodune aadress ja töökoht. Pool lehekülge, väga lühikene avaldus. Kirjalikku vastust ei saanud, kuid juba sama aasta septembrikuus mind otsitud põhjustel töökohalt vallandati. Mõne kuu möödudes järgnesid ka arreteerimised ja kõik muu, mis sellega kaasas käis.

Mille poolest Balti apell toona oluline oli?


Tegu oli väga põhjalikult läbi mõeldud pöördumisega. See ei sisaldanud mitte midagi nõukogudevastast. Kõik sai kirja pandud kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja N Liidus tol ajal kehtinud konstitutsiooniga. See ju tagas kodanikele sõnavabaduse, trükivabaduse, koosolekute, meeleavalduste ja muud vabadused, aga ka riigivõimu organitele kohustuse võtta vastu kodanike avaldusi koos kohustusega neile kuu aja jooksul vastata.

Ootasime, kuidas valitsus selle avalduse peale reageerib. Valitsevad ringkonnad Eestis, Lätis ja Leedus sattusid üpris piinlikku olukorda. Asjaosalistel Eestist, Lätist ja Leedust, samuti neid toetanud Moskva dissidentidel vedas, et KGB ei saanudki aktsioonist midagi teada, enne kui oli juba liiga hilja: 23. augustil 1979 loeti Balti apell välisraadios juba mitmes keeles ette.

Aastal 1983 võttis europarlament eesotsas Otto von Habsburgiga (1912–2011) kogu probleemi uuesti arutlusele. Balti apellile viidates leiti, et Balti riikide enesemääramisõigus on igati põhjendatud.
Leedukad andsid 2003. aastal välja ingliskeelse raamatu, kus on põhjalikult juttu ka Balti apellist.
Argo Ingver

Kuidas meenutate noorust vangilaagris?


Vanglas oli väga meeldiv seltskond. Samasugused nagu mina. Seal oli palju haritud inimesi, seal oli polüglotte koos, kes mitut keelt rääkisid. Seal oli teadlasi, kirjanikke, luuletajaid, üliõpilasi mitmesugustest rahvustest. Ma oleks nagu teise ülikooli seal läbi teinud.

See on ju õnn, et teid mingisuguste kaabakatega kokku ei pandud?


Lühiajalisi kokkupuuteid oli. Kui nad kuulsid, et olen poliitvang, ajasid nad silmad suureks, et oijah. Ütlesid, et nemad on ka poliitilistel motiividel seal. Et ei oleks varastama hakanud, kui elamistingimused oleksid teistsugused. „Mina olen ka süsteemi ja režiimi ohver,” ütlesid. Hakkasid isegi autogramme küsima.

Oli ka koputajaid, oli endisi kommuniste, kes istusid kinni ja jäidki kommunistideks. Oli neid, kes meelt muutsid. Paljudest rahvustest.

Kui tulin välja, siis bioloogid, kellega ülikooli olin lõpetanud, ei tahtnud mind üldse tunda. Erialaseks tööks ei olnud mingisuguseid väljavaateid. Tuli täielikult ümber kvalifitseeruda ja juhtuski, et minust sai võõrkeelte õpetaja.

Kas tunnete, et teie võitlused läksid asja ette?


Ma ei kahetse küll mitte midagi. Kannatused olid küll olemas, aga mulle ei meeldi oma kannatustest kirjutada. Kui küüditatud tulevad, siis nad räägivad, kuidas vagunid kolksusid ja lapsed nutsid ja kui suur, kui suur oli meie koduigatsus ning mis meiega ära tehti.

Teiegi kannatasite.


Küüditatute kannatamine oli naljaasi võrreldes poliitvangidega. Küüditatuid ei hoitud kuude kaupa üksikvangistuses. Harisid aiamaad ja said lõpuks tulema ka.

Kuid seda ei tunnustata piisavalt?


Poliitvangidele ei meeldi oma kannatustega edvistada, et vaadake mind näljutati või külmetati.

Kui vangilaagrist tagasi tulite, kas siis ärkamisaja tegelastega läbi ei käinud?


Ega ei käinud küll. Mul oli muud teha. Mul oli näiteks töökoha otsimine või tervise parandamine. Ma olin siin väga tagasihoidlik.

Oleksite võinud ju selle suure laine najal purjetada.


Oleks võinud muidugi.

Miks teie karjäär riigikogus nii lühikeseks jäi?


Võib-olla vanuse tõttu, ma olin ka küllaltki vana. (Naerab.)

Kas mulle näib õigesti, et paljud vabadusvõitlejad on soovitu juba ammugi saavutanud, aga teie jätkate ikka võitlust?


Oleneb võib-olla iseloomust, erialast ja haridusest. Vaadake, bioloogil peab olema väga terav vaatlusvõime. Ta peab oskama liike, alamliike, teisendeid jne üksteisest eristada. Võib-olla mina märkan ka selliseid asju, mida tavapäraselt ei märgata.

Mõni partei võiks oma lipukirjaks panna, et just meie puhastame Eesti lõplikult kommunistlikust punasest pärandist. Miks seda ikka veel tehtud pole?

Kes istuvad valitsuses? Nii mõnigi kord endised kommunismiehitajad, kes on ennast ümber nimetanud, lehvitavad sinimustvalgeid lippe, peavad isamaakõnesid ja käivad kirikus. Nagu ütleb vene vanasõna – madu vahetab kesta, kuid ei muuda oma loomust.

Meil on ka rahvuslikud erakonnad, Isamaa ja EKRE. Mida arvate neist?


Isamaa võiks palju rohkem korda saata, kui ta seni on saatnud. Isamaa ei koosne ju vaid Eesti patriootidest. Kui ma ei eksi, siis ka selles erakonnas on endisi kommuniste. Sellest, mida nimetus Isamaa väljendab, oleks minusugune oodanud palju rohkemat kui see, mis seni parlamendis ja valitsuses on ära tehtud.

Aga EKRE?


Samuti ootaks rohkem tegusid. Teate, ma pole kõigega väga kursis. Eks seal ole ka palju meeldivaid inimesi, aga ikka ootaks rohkemat. Kõigepealt ikkagi desovetiseerimine. Isegi uuematest sõnaraamatust seda märksõna ei leia. Mõni partei võiks oma lipukirjaks panna, et just meie puhastame Eesti lõplikult kommunistlikust punasest pärandist. Miks seda ikka veel tehtud pole?

Mida võimulolevad rahvuslased veel peale desovetiseerimise ära võiks teha?


Võiksid hakata nõudma, et Tartu rahulepingut tuleb sajaprotsendiliselt täita. Mitte valikuliselt, et ühte osa Tartu rahulepingust me täidame, aga Petserimaast loobume. Venemaal on piiriprobleemid paljude oma naabritega. Jaapan ka nõuab ja ei tee rahulepingut enne kui Kuriili saared tagasi on antud. Miks on meil stalinistlik riigipiir? See on Stalini pärand.

Praegu läheb ju Venemaa järjest allamäge ja sealset olukorda nimetatakse neostalinismiks. Mina ei julgeks sinna enam minna. Ma arvan, et võib-olla viisa antaks, aga siis kohe arreteeritaks ning minust tehtaks spioon.

Võibolla pääsevad Venemaal ka vabadus ja demokraatia võimule ning Venemaa hakkab normaalse riigina käituma. Paistab, et esimesed tunnusmärgid on olemas. Võib-olla saab Aleksei Navalnõist rahvuskangelane, keda iga natukese aja tagant teda arreteeriti, aga ta ei andnud ikka alla.

Ei tea, kas Navalnõi annaks Petserimaa tagasi?


Ma arvan, et tema annaks küll, muidugi. Ütleb, et lähtub Tartu rahulepingust. Mul oleks väga hea meel, kui Venemaal oleks demokraatlik valitsus, aga mitte selline endine KGB ülem nagu praegu on.

Kui oluliseks peate suhteid, head läbisaamist läänega?


Kui me tahame ise ka olla lääneliku orientatsiooniga või läänemaailma kuuluva riigiga, siis tuleb suhted väga normaalsed hoida.

Oma sooviga Eesti desovetiseerida on Mart Niklus jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes.
Argo Ingver

Mil määral on teis euroskeptikut?


Mõnikord küsin küll, et miks iga asi peab "euro" olema. Võiks Eesti ka olla. Varem käis iga asi Moskva kaudu, nüüd on siis Brüssel, kes otsustab. Kahtlemata tekib sarnasus, et oleme otsekui ühest liidust teise läinud. Aga kuhu siis meie riiklik iseseisvus jääb? Nii mõnigi kord on tekkinud küsimus, et mida me sealt nii väga otsime. Võiksime mõne asja ise ka korda ajada.

Kas Brüsselit kannatab Moskvaga võrrelda?


Kindlasti on Brüssel parem. (Naerab.) Europealinn pole ju kriitikutele nõiajahte korraldanud, koonduslaagreid asutanud ega teisitimõtlejaid süüdi mõistnud. Kahest halvast valid muidugi selle, mis on vähem halb. Tänu jumalale, et belglased pole selline suurrahvas nagu venelased.

Kuivõrd nõustute väitega, et Nõukogude Liidu kokkukukkumisel kadus ära vabadusvõitluse mõte, kuna kadus selge vaenlane?


Vaadake, inimeste mälu on väga lühike. Inimesed unustavad ära kannatused ja muud alandused, mis neile mitmekümne aasta jooksul osaks olid saanud. Teine asi on primitiivpatriotism või naiivpatriotism. See on otsekui kari lastakse kevadel välja. On terve talve laudas veetnud ja siis, kui kevadel laudauks lahti tehakse, hakkavad kepsu lööma. Sellised on ka inimesed. Vaadake, kui okupatsioon hakkas lagunema, olid nad nagu pudulojused, kes laudast välja pääsevad.
1990. aasta suvel Ameerika Ühendriikides viibides, tänas Niklus isiklikult ekspresident Reaganit nii endale kui ka ikestatud rahvastele osutatud erilise toetuse eest.
Argo Ingver/repro

Kas siis ei pidanud rõõmus olema?


See ongi sama jutt, et me laulsime ennast vabaks. Mingit vabadusvõitlust või vastupanu võõrvõimule nagu ei olnudki. Hoidsime uhkesti kätest kinni ja see müüt elab tänapäevani.

Laule tehti toona vägevaid.


Kõige suuremad eeslauljad olid need, kes paarkümmend aastat komparteid teeninud ja nüüd ühtäkki laulsid keelatud laule. Kustpoolt tuul, sealtpoolt meel! Oleks Stalini asemel Hitler sõja võitnud, küllap oleksid siis kõigist endistest kommunistidest natsipartei liikmed saanud.

Siis pole probleem mitte kommunistides, vaid lihtsalt karjeristidest poliitikutes.


No kuidas te küll niimoodi solvate? Nemad on reaalpoliitikud, nemad mõistavad olukorda, nemad ei otsi konflikte. Nemad arvestavad tegelikkusega, soovivad alati Eestile parimat. Nad olid sunnitud, nad astusid komparteisse vaid selleks, et parteid seestpoolt õõnestada. Olid seal 20 aastat. Kui küsid neilt, et kuidas see õõnestamine siis käis, vastatakse, et parem ärge esitage provokatiivseid küsimusi.

1979. aastal poleks lihtsalt saanud veel midagi Balti keti laadset korraldada.


Põrandaalusest liikumisest oli siiski võimalik osa võtta. Ja mitte ainult Balti apelli kirjutada, oleks võinud muidki dokumente adresseerida rahvusvahelisele avalikkusele. Kahjuks astuti komparteisse ja püüti kohaneda nii hästi kui võimalik, et saada näiteks autoostuluba. Mõeldi, et järsku mulle ei anta korterit. Oi ei, mina sellest jamast osa ei võta!

Europealinn pole ju kriitikutele nõiajahte korraldanud, koonduslaagreid asutanud ega teisitimõtlejaid süüdi mõistnud.

Öelge, kas siis on Eesti vaba, kui kõik vanad kommarid ära surevad?


Kahjuks ei ole, sest meil on juba uus põlvkond tekkinud. Räägitakse küll russofoobiast, aga estofoobidest ei räägi mitte keegi. Nemad ajavad asja peenemalt – keerutavad, vängerdavad ja räägivad vene rahva õigustest. Et miks sunnitakse venelasi eesti keelt õppima. Miks ei ole venelastel samasuguseid õiguseid nagu eestlastel on ja miks eestlased venelasi võib-olla ei armasta.

Venelane, kes siin elab, peab arvestama, et siin ei ole siiski Venemaa. Tuleb arvestada, kelle hulgas sa elad. Sinuga räägitakse ka vene keelt, aga ära kujuta ette, et sina oled peremees. Külaliste majas ei ole sobilik laiutada. Need vanad stalinistd, kes on Eestis mitukümmend aastat elanud ja võib-olla paarkümmend sõna eesti keelt oskavad tahavad, et siin oleks kaks riigikeelt. See on küll vastuvõtmatu.

Kas teie silmis võib mingis olukorras olla komparteisse kuulumine õigustatud?


Minu arvates on kompartei samasugune kuritegelik organisatsioon nagu natsipartei. On ju öeldud, et kommunism ja natsism on kaksikvennad. Kui üks totalitaarse režiimi vorm on kuritegelik, miks siis pole seda teine? Natsism kestis vaid tosin aastat, ent vaadake, kui kaua kestis kommunism.

Lõpuks on ikkagi rahvas see, kes vanu kommuniste tagasi valib. Miks valib?


Ikka inertsist. Nad ju varjavad oma minevikku, kes on kui mitu aastat kompartei liige olnud.

Kas te ei mõtle vahel, et kaua neid vanu kommuniste ikka kiruda, tühja nendega, elu läheb edasi.


See on ka kulunud ütlus, et elu läheb edasi. Ma ei oleks osanud uskuda, et Eesti desovetiseerimine nii palju aega võtab. Ma mõtlesin, et kohe kui seal võetakse käest kinni, siis on punasel mõtlemisviisil lõpp.

Aga nad kehastusid ümber ja endised kompartei liikmed on praegu igas erakonnas. See ongi meie hädade põhjus, et pole mingit poliitilist, eetilist ja juriidilist Augeiese tallide puhastust. Herakles juhtis jõe läbi tallide ja hommikuks olid tallid sitast puhtaks. Meil oleks Heraklest vaja, kes kogu kommunistliku pärandi välja juuriks.
Mart Niklus välisministeeriumi tunnustusega.

Argo Ingver

Räägivad, et eestlane pole kunagi paremini elanud kui varem. Kas teete selle mõtte maatasa?


No ega mujal ka nii hea pole olnud. Tehniline progress on olnud mõõtmatu. Vanasti ei olnud kõrghooneid, 4-5 korrust oli viimane piir. Vanasti ei olnud televiisoreid, näiteid võib palju tuua. Tehniline progress on olnud, aga moraalse progressi kohta ei saa seda öelda.

Vabaduse osas on olnud progress – võrrelge 1979. ja 2019. aastat.


Kes mida vabaduse all mõtleb. Sovetiajal räägiti, et eesti rahvas saab tõeliselt vaba olla ainult Nõukogude Liidu koosseisus.

See on rumalus, kõik teavad.


No tõesta siis, et see on rumalus. Sulle tehakse see repressiivaparaadi abil selgeks.

Enam ei tehta.


Tiit Madissoni on represseeritud ja mõnda teist on veel. Või aprillimäratsejad, kes pääsesid naeruväärsete karistustega. Õigusemõistmises on ikka olulisi puudujääke. Ja vaata kui palju on korruptsioonijuhtumeid. Siis tekib küsimus, et kas riigivalitsemise eesotsas ikkagi on õiged inimesed või hoopis poliitilised seiklejad.

Teile heidetakse ikka pessimismi ette. Ei tea miks?


Mul on põhjust pessimistlik olla. Mul ei ole põhjust olla hurraaoptimist. Et „Ükskord võidame niikuinii” ja „Eestimaa on meie kätel”. Aga hea, et on niigi läinud. Valdan mitut keelt, mängin pilli. Oma eriala ei ole unustanud. Poliitika on natukene ... (Naerab.) Tülli pole vaja minna. Loodan, et asi püsib tsiviilsetes piirides.

EKRE mehed pole kuigi diplomaatilised oma väljaütlemistes.


Võib-olla jääb kvalifikatsioonist puudu. Noored mehed ka, võib-olla ei tunne küllaldaselt ajalugu, võõrkeeli, diplomaatiat, võib-olla veel midagi.

Kuidas vaatate lihtsustamisele tänapäeva poliitikas – et ühelt poolt süüdistatakse marurahvuslasi, teiselt poolt hoopis sotsialiste?


Igas rassis on nii alatuid inimesi kui ka suurvaime. Eesti rahvus ei ole mingi erand. Meil on ka karjeriste ja riigireetureid. Ei saa öelda, et eestlaste hulgas neid vähem oleks, et me oleksime eriline väljavalitud rahvas, kes on tohutult puhas.

Ma tean inimesi, kes vihkavad isegi seda, kui mina vene keelt räägin: „Sa räägid tiblade keelt! Kus see kõlbab?” Ma ütlen, et keel ei ole süüdi. Ideoloogia on süüdi. Vene keel on samasugune võõrkeel kui kõik teisedki. Vene keel eksisteeris Venemaal ammu enne seda kui kommunistid võimule tulid, seetõttu ei ole põhjust vene keelt põlata. Oleneb situatsioonist, oleneb vestluskaaslasest.

Jätame poliitika kus kurat, öelge, mis teid ilusamatest asjadest köidab.

Kui saan tegeliku eriala inimestega koos olla, ega me siis tõesti poliitikast suurt räägi. Räägime näiteks, et mismoodi mõnda huvitavat lindu vaatlesid ja kuidas ta ära tundsid. Kas mõni uus liik on avastatud; kuna me jälle kokku saame jne. Või see, et ma ei jõua kuigi palju enam kõndida, kas sa mind autoga kuskile kaugemale viid. Võib-olla te ei tunneks mind seesuguses keskkonnas äragi.

Kuidas veedate oma päevi, millele aega kulutate?


Väga palju kulub majapidamisele. Aias on tegemist, talvel on vaja tänavat pühkida, lund vaja visata. Korstent vaja pühkida lasta, sibi lasta settekaevudest välja vedada. Eramaja pidamine ei ole sugugi nii kaunis ja kerge kui paistab.

Ma ei imesta sugugi, kui vanainimesed lähevad vanadekodusse. Seal lihtsalt loed ajalehte, vaatad telekat, sööd ja magad. Minul on siin koguaeg midagi ikka vaja teha, mõni aken ära pesta, mõni nael seina lüüa, mõnes kohas vaja värvida või paigata. Rääkimata riiete parandamisest.

Vanadekodusse siis ei lähe?


Ega ei ole kavatsust minna küll, nii kaua kui sõbrad aitavad. Naist mul ei ole, et öelda „mine poodi!” ja „keeda süüa!”, „paranda riideid!”.

Te olete vabadusvõitlejate seas üksik hunt.


Ma olen vanapoiss ka. Teised on ikka kaks või kolm korda abiellunud. Mina ei ole mitte ükskord abielus olnud. Mul ei ole midagi karta. Teistel võib-olla hoiab perekond tagasi, et mul on naine või lapsed ja ma ei tohi. Mina olen sellest koormast vaba.

Võib-olla kompromissitus on põhjus, mille tõttu jäi pere loomata?


Nojah, võib-olla ongi see.

Tunnete selle üle mingil määral kurba meelt?


Pole halba ilma heata, nagu öeldakse. Kui ma poleks kinni kukkunud, võib-olla oskaksin vähem võõrkeeli ja oleksin siin Tartu linnas kükitanud. Võib-olla mul ei oleks selliseid rahvusvahelisi sidemeid nagu praegu on.

Millele praegu ajurakke kulutate?


Loen ajakirjandust, vaatan televiisorit. Palju rohkemat ei vaata kui õhtuseid uudiseid, aga loodusfilme vaatan hea meelega. Kunagisi õpinguid Tartu Muusikakoolis tuletan meelde klaverit mängides.
Mart Niklus oma pianiino taga. Taustal vangilaagris valminud maal.
Argo Ingver

Mängite klassikalist muusikat? Milliseid heliloojaid?


Jah. Frédéric Chopin ja Johann Sebastian Bach.

On ka mõni lugu, mis on number üks?


Bachi „Ciaccona”. Vanaaegne tants, niisugune väärikas. Trotsliku iseloomuga, algab forte’ga ja läheb edasi nagu raiudes. Mitte jooksupolka või ballett. Kui teid huvitab, võin pisut ette kanda.

Muidugi.


Et kas ikka on sama vana Niklus või ei ole. Vabandust, kui mõni viga juhtub sisse, sest ma pole seda pala vist kaks nädalat mänginud. See andis mulle jõudu vastu pidada. Chopin samuti. Kui tema, poolakas, elanuks sovetiajal, oleks võimud ta kindlasti kinni pannud.

(Istub Tartu klaverimeistri Hermann Juraku pianiino taha, mängib „Ciacconat” ja paari Bachi etüüdi algust.)

Kunagi mu vanemad tahtsid, et vanimast pojast peab saama pianist, aga mina läksin ülikooli. Oli samuti suur vedamine, et vangilaagris oli klaver, nii suutsin kvalifikatsiooni säilitada. Nüüd mul pole aga aega harjutada. Iga päev peaks paar-kolm tundi harjutama, siis tulevad palad välja nii nagu vaja.

Kas andsite vangilaagris ka kontserte?


Kontserte ei andnud, kuid olin klaverisaatja. Vanamehed laulsid kooris, noormees aitas klaveril kaasa.