Harri Jõgisalu Paatsalus koos tütrega suve nautimas. On 2001. aasta augustikuu. Miina Jõgisalu mäletab, et isa oli tugev ja sitke mees, kes kunagi ei kurtnud väsimust. Erakogu

“Minu isa oli tasakaalukas ja tähelepanelik, teisi arvestav, hea kuulaja, tabava sõnaga, väga hea mäluga, mitmekülgne, suur rännu- ja matkamees, kirglik ajaloo- ja poliitikahuviline,” alustab Miina Jõgisalu.

“Värvikaks tegid isa elu juba sündmused, mille tingisid paljuski tema eluaastad 1922–2014 – koolitee algus Eesti Vabariigis, mobilisatsioon Saksa sõjaväkke ja selle eest hilisem vangilaager Venemaal –, aga ka õpingud Tallinnas ja Leningradis, töö koolis, kirjanduslik ja looduskaitsealane tegevus, rohked reisid ning väga suur tutvusringkond, mistõttu olen kodus palju külalisi näinud ja vestlusi kuulnud.”

Avalehele
0 Kommentaari
Loe veel: