Jaak Prints on üks eestlastest, kes pääses Lev Erenburgi kursusele lavastajaks õppima. Priit Simson

Lev Erenburg räägib Vol­de­mar Pansost ja Kalju Ko­mis­sa­rovist ning ütleb, et äkki tõesti saab tema juures õppinud lavastajatest keegi selleks, kes need jäljed kord teatrisse jätab. “Muidu poleks vaja õpetada.”

Meister Erenburg räägib, et lavastajaks hakkavad õppima 17 üliõpilast, pärit Vladivostokist Ka­liningradini, mis siis et akadeemia juhtkond soovitas võtta vaid Peterburi soovijaid. Konkurss oli suur, tänavu võttis teatrilavastajate kursuse Peterburis ainult tema üksi. Õpingud kestavad neli aastat. Viiendal tehakse diplomilavastus. Elu on näidanud, et kui sissesaanutest pooled lõpetavad, on hästi.

Kui olen kuulsat lavastajat uue kursuse vastuvõtmise puhul õnnitlenud ja tänanud selle eest, et kursusel on lausa viis noort Eestist, tuletab ta üsna ootamatult meelde Vene vanasõna: “Kes on käinud sõjaväes, see tsirkuses ei naera.”

Lev Erenburg ütleb, et üks väheseid asju, mida peab õppima Venemaal, on teatriga seotu, see, millele pani aluse Konstantin Stanislavski. “Tõsi, ka seda sügavust ei ole meil enam palju. Näen praegu liialt pinnapealsust. Ilmselt on see kõikjal nii.”

Avalehele
81 Kommentaari