Dr Sittnikowi kliinik ja tema koer, kes teeskleb, et on patsient. Foto: Silvia Toomet, Pilleriin Puskar

Me alustame reisi Tallinnast Nordkappi. Kõigepealt laevaga Helsingisse ja siis edasi 15 500 elanikuga Uusikaupunki poole, kus kavatseme üles otsida dr Kaj Sittnikowi, kes oli pikka aega Soome Väikeloomaarstide Seltsi esindaja FECAVA-s (Euroopa Väikeloomaarstide Selts) ja kellega seoses meenub lõbus lugu.

1996. aastal asutusid Eesti väikeloomaarstid FECAVAsse. Mulle kui seltsi esimehele oli tehtud ülesandeks sõita Utrehti ja meie soov organisatsiooni koosolekul edasi anda. Esimene iseseisev lennureis oli juba katsumus omaette ja siis veel esinemine koosolekul. Muretsesin oma inglise keele pärast. Mis siis saab, kui ma mitte midagi aru ei saa ja koosoleku ees lolli olukorda jään?

„Huvitav, kes seal Soomet esindab? Kui see on mõni tuttav, siis oleks lihtne - lasen endale arusaamatut juttu tõlkida. Ja kindlasti ei keeldu ka mõni mitte-nii-tuttav Soome loomaarst aitamast,“ mõtlesin ma.

Eestlane või soomlane?

Koosoleku saalis näen, et laua taga istub dr Kaj Sittnikov, temaga ma isiklikult tuttav ei olnud. Meid oli küll mingil üritusel teineteisele esitletud, kuid pikemat jutuajamist seal ei toimunud. Muidugi teadsin ma dr Sittnikovi. Arvan, et ta oli üldse esimene Soome loomaarst, kellest ma midagi kuulsin. Sest juba sügaval nõukogude ajal õnnestus vahel saada lugeda ajakirja Koiramme ja seal jagas nõuandeid noor, sümpaatne loomaarst Kaj Sittnikov.

Sättisin end tema kõrvale ja ütlesin: „Hei, olen Tiina. Ei tea, kas mäletate, aga oleme kohtunud seal ja seal.“ Dr. Sittnikov vaatas mind ebasõbralikult, kuid küsis siiski, mida ma siin teen. Seletasin, et meil on nüüd selts ja astume FECAVA-sse. Sittnikov muutus veel tõredamaks: „Mis selts?“ "Väikeloomaarstide selts. Ja mina olen selle esindaja.“ „ Ei ole, mina olen,“ vastas ta üsna järsult. Mul jäi suu lahti ja sel hetkel hakkas koosolek peale. „Jah, muidugi, aga Soomes. Mina olen ju Eestist,“ sosistasin, kui kõnevõime tagasi sain. Sittnikov vaatas mind pikalt ja hakkas siis naerma „Oi pagan! Ma arvasin, et sa oled soomlane.“. Eks ta oli mind siin seal Soome loomaarstide hulgas näinud ega mäletanud loomulikult, et mind on talle kunagi esitleti kui Eesti loomaarsti. Nüüd ta siis arvas, et Soome noored naisloomaarstid on oma iseseisva seltsi loonud ja üritavad tema selja tagant FECAVA-sse trügida. Mul ei tasu ilmselt mainidagi, et Kaj oli kõik need 13 aastat FECAVAS (mis ongi üks suur pere- ja sõpruskond) üks minu parimad sõpru.

Sittnikow oli omal ajal üks Soome väikeloomaarstinduse teerajajaid. Koos dr Per Axelsoniga asutasid nad 1974. aastal loomakliiniku Mevet, mis oli esimene tõeline väikeloomakliinik Soomes. Enne tegutsesid nn keldripraktikud: loomaarstid, kel oli mingi päevatöö ja õhtutundidel pidasid kodukeldris või garaažis väikest vastuvõttu. Väikeloomaarstindusel ei nähtud tol ajal veel mingit olulist perspektiivi.

Aga tänasesse päeva tagasi. Kaj ootab meid oma mõnusas kodus Uusikaupunki rannarajoonis. Siin on tal ka väike vastuvõtt. Luukirurgiat, mille tõttu ta omal ajal nii kuulus oli, siin muidugi ei tee, aga väiksemaid pehmete kudede operatsioone küll. Soome loomakliinikud on koondumas suurtesse kettidesse, aga ikka jätkub tööd ka väikelinna või küla üldpraktikule, kellelt saab ka otse telefoni teel nõu küsida. Lähim loomakliinik on Univet Kalanti, millest teel põhja ka möödume. Kahjuks ei olnud aega sisse astuda. Isegi pilti ei jõudnud teha. Ehk järgmisel korral.

Väikesed ja vaiksed Soome linnad

Uusikaupunki on ilus. Teeme väikese tiiru vanade puumajade vahel, leiame kiriku (ehitatud 1623-1629), mille juures tahvel kirjaga: “Pühad kivid ja hobuse köharohi”.

Alustuseks legend kiriku ehitamist takistanud pühadest kividest, mida polevat suutnud keegi liigutada ega lõhkuda ja siis märkus kõrval kasvava hobukastani kohta, mille tõrusid kasutavat türklased hobuste "köharohuna”. Jah, veterinaaria vaatab vastu igalt poolt!

Meie eesmärk täna on jõuda nii kaugele põhja kui võimalik, aga Vaasa tundub olevat realistlik sihtpunkt. Teele jääb väike, 40 000 elanikuga Rauma. Kui kiidan tuttavatele soomlastele Turku või Naantali ilusaid puumaju, siis ütlevad kõik "Oh, see pole veel midagi! Vaat kui sa Raumasse satud!”

Nüüd siis satungi ja tõsijutt - suu jääb lahti. Väike, vaikne, puhas, miniatuurne, imeilus. Tänavad on tühjad. Tundub nagu oleksid just lõppenud mõne ajaloolise filmi võtted ja dekoratsioonid on kõik paigale jäetud. Kas tõesti elavad nende pitskardinate taga elus inimesed, minu kaasaegsed? Ootan, et iga hetk astuks mõnest uksest välja mõni tegelane Astrid Lindgreni raamatust. Madlike või Lotta. Ma tean küll, et olen Soomes ja Lindgren on rootslane, aga just niisugusena olen nende raamatute tegevuspaiku ette kujutanud ja pealegi on Soome läänerannik väga tugevate rootsi mõjudega.

Kiirustame, et jõuda Rauma loomakliinikusse, aga kahjuks jõuame liiga hilja. Ülejäänud teekond kulgeb müstilises valguses Jennyt kuulates.

Vaasas oleme vaid öö. Hotelli leidmine osutub keerulisemaks, kui arvasime. Mitmetes pole ühtegi vaba tuba. Esmaspäeval? Lõpuks majutume Vaasa Spa hotell Rantasipi. Kindlasti oleks tore ka spa-mõnusid nautida, aga meie naudime hommikul vaid vaadet (õhtupimedas ei tea ju, kuhu majutud) ja hommikusööki ning võtame suuna Kokkola-Oulu, et jõuda päeva lõpuks üle polaarjoone Norrasse.

Kiire põige siiski ka Kalajoelle. Olen kuulnud, et Kalajoe liivarannad olevat imeilusad. Ongi. Päikeselise septembriilmaga tekib tahtimine siia jäädagi. Võtta tuba luitepealses hotellis vaatega merele, istuda ja unistada. Vahel natuke kirjutada. Võib-olla ma teen seda kunagi. 

Hunnitud vaated: tundra ja tundmatus

Kokkolast loodan leida mõne loomaarsti vastuvõtu, aga tüdruk lemmikloomapoest ohkab ja ütleb, et siingi võiks olla mõni Univeti sugune loomakliinik, sest praegu saavad koerad-kassid abi nii kuis juhtub ja tõsisemate probleemidega tuleb Oulusse sõita. Sõidame siis meiegi. Teele jääb väga armas Toivosen loomapark ja talupoja muuseum, mis on aga kahjuks või õnneks (kiire on ju!) kinni.

Oulus leiame kuue seal asuvast kliinikust kõige kiiremini Animaggi Oulu. Retseptionist vaatab meid küll natuke kahtlustavalt, kui ütleme, et tahame fotografeerida ja et pildid lähevad FECAVA raportisse. Õnneks soostub ta kutsuma loomaarsti ja dr Kaisa Wickströmi veenavad minu isik (me oleme varemgi kohtunud) ning sõna “FECAVA” meie heades kavatsustes. Kliinik on muljetavaldav: palju ruumi, rohkelt aparatuuri, kuus arsti, sealhulgas mitmed eriarstid. Kohtume neuroloogi ja hambatohtriga. 

Järgmine peatus peaks olema Tornio, et sealt bensiini võtta, aga kihutame täie hooga mööda. Sihiks Rovaniemi. Siis tekib väike kahtlus, et mis saab, kui vahepeal bensiinijaamu üldse ei olegi. Siin põhjas võid vabalt sõita sadu kilomeetreid kedagi kohtamata ja ühtegi maja nägemata. Aga tagasi pöörata ka ei taha. Ehk meil veab. Ja veabki! Tee ääres on mõned punased talumajad ja infotahvel. Majad on Peräpohjalan Maatalousmuseo (tõlkes pärapõhja maamajandusmuuseum)  ja kõrvalolevalt tahvlilt loeme, et olemasolevast kütusest jätkub järgmise jaamani. Hurraa!

Rovaniemis on 15 kraadi sooja ja Silvia fotografeerub jõuluvana auto kõrval suveriietes, mis on väga imelik. Jõuluvana jääb seekord külastamata ning niisamuti uus suvel avatud Rovaniemi Univet Kliinik, kuhu tegelikult oleks väga tahtnud minna.

Ees on tundra ja tundmatus. Vaated on hunnitud. Keskmise kiiruse võtavad alla reisikaaslaste karjatused “Appi! Kui ilus. Jää seisma! Teeme pilti!”. Need ei lõpe ka ööhämaruses, sest ikka on taevas mõni valgusetriip, mis jäädvustamis tvajab. Varsti jõuame Norrasse.


Tiina Toomet töötab loomarstina Tallinnas omanimelises loomakliinikus. Seda ametit on ta pidanud juba enam kui 20 aastat, ravides peamiselt koeri ja kasse.