Hobuste Aafrika katku epideemiaid on esinenud juba Põhja-Aafrikas, Egiptuses, Iraanis, Türgis, Afganistanis, Indias ning isegi Hispaanias ja Portugalis. Euroopasse on haigus jõudnud sebradega, kes ise ei haigestu, aga viirust edasi kannavad küll.

Haigust iseloomustavad äge kulg, palavik, verevalumid, tursed ja suur suremus. Rahvusvaheline Epizootiate Büroo on selle paigutanud 15 kõige kiiremini leviva ja tekitajate nakkuslikkuse tõttu väga suurt majanduslikku kahju kaasa toova loomataudi, mis levivad kiiresti ning on inimese poolt raskesti kontrollitavad, hulka.

Kaitseb selle tõve eest ainult vaktsineerimine. “Näiteks Portugalis ja Marokos vaktsineeriti ohu tekkides kõik hobused,” kirjutab ajakirja Oma Hobu lehekülgedel peaassambleel osalenud Eesti Sporthobuste Kasvatajate Seltsi juhatuse esimees Raigo Kollom.

Majanduslik kahju võib olla suur, eriti kui kõik nakatunud hobused tuleb hukata. “Portugali esindaja kiitis oma valitsust – neil olevat kõigi hukatud väljaspool tõuraamatuid registreeritud hobuste eest makstud kompensatsiooni lihahinna alusel, tõuraamatutes registreeritud hobuste eest aga „mõistliku hinnaga“ keskmise turuhinna alusel,” kirjutab Kollom.

Haiguse levikut üha põhjapoole seostatakse kliima soojenemisega. Esmakordselt elas viirus Euroopas talve üle 1999. aastal. Verdimevad putukad, kes viirust edasi kannavad, ei pruugi olla vaid spetsiaalne Aafrika liik.

Euroopa Liidu liikmesriigid tegutsevad hobuste Aafrika katku suhtes ennetavalt, olles moodustamas vastavat vaktsiinipanka. Samuti on hästi kättesaadavaks tehtud viirust diagnoosivad testid ning käitumisjuhised juhuks, kui nakkusoht peaks tekkima.

Pikemalt saab Maailma Sporthobuste Kasvatajate Seltsi peaassambleel kõneldust lugeda detsembrikuu Oma Hobust.