Eesti tõugu mära Viktooria. Foto: Ago Ruus

Komisjon oli seisukohal, et kõigepealt tuleb hobusekasvatajatel endale teha selgeks, mida me oma hobusest tahame: kas me peame vajalikuks üles otsida ja säilitada hobust, kes elas sajandeid tagasi, või säilitame tänast hobust ja olukorda, või aretame tõugu soovitavas suunas edasi; mida hobuste valikul eelistada: kas tema tõutüüpi, jõudluse erinevaid tüüpe, iseloomu, tervist, kaubanduslikku välimust või hoopis mitmekesisust.

Eesti hobuse tõu säilitus-ja aretustöö põhimõtted

Peamiseks aretusmeetodiks on olnud puhtatõuline aretus koos sisestava ristamisega (aastatel 1920-1940 soome hobuse tõuga, 1950-1960 tori hobuse tõuga ning 1975-1985 araabia täisverelise hobuse tõuga). Kehtiva säilitus- ja aretusprogrammi järgi rakendatakse tõu säilitamiseks puhasaretust, st teiste tõugude lisamine ei ole lubatud.

Puhasaretuse tähtsaimaks võtteks on paaride valik, mille juures väärtustatakse kõik genotüübid. Paaridevaliku eesmärgiks on säilitada tõule iseloomulikud omadused ja vältida inbriidigudepressiooni. Tõu struktuuri hoidmiseks kasutatakse liin- ja perekond aretust. Tõu struktuur on vajalik selleks, et säilitada ja kujundada erineva genotüübiga rühmi, mis on lähtekohaks tõu säilimisel. Liinaretust ei määra üksnes põlvnemine ja sugulus, vaid ka liini kuuluvate loomade ühtlikkus, jõudlus, söödaväärindus, arvesse võetakse silmapaistvate hobuste arv liinis ja omaduste kindel edasipärandumine.

Milline oli eesti hobune?

Kahjuks puuduvad meil väga täpsed andmed ja teadmised selle kohta, missugune oli eesti hobune enne 19. sajandit, ning eriti neil aegade, kui teda peeti Venemaa parimaks hobuseks.

Teadlik ristamine, mis viidi läbi 19. ja 20. sajandil tõu parandamise nime all ardennide, soome ja tori hobustega ning hiljem araabia hobustega, ei teinud eesti hobust välimikult paremaks ja tüübilt ühtlasemaks. Kuid vaatamata ristamistele, on eesti hobune olnud küllalt püsiva eksterjööriga tõug, kes on säilitanud oma iseloomulikud tunnused. Kuna ka teiste tõugude kasutamise tulemusena on eesti hobuseid mitut tüüpi, siis püstitatakse sageli küsimus, missugune on see õige eesti hobune ehk milline on eesti hobuse ideaaltüüp?

Valikukriteeriumid tänase eesti hobuse juures

Valikutunnustena on arvestatavad hobuse põlvnemine, välimik, liikumisomadused, mõõtmed, tõutüübi väljendus, tööjõudlus, järglaste väärtus ja söödakasutus.

Kuigi me teostame valikuid, ei tohi aretuses ega ka säilituses ühtegi nendest kriteeriumitest eelistada. Kõik kriteeriumid peavad alati võrdväärseks jääma. Kui hakata aretama mingit tunnust või kriteeriumi eraldi, siis väikese arvukusega tõugude juures võib see tõule saatuslikuks saada.

Põlvnemine on üks olulisemaid ja peamisi valikukriteeriumeid. Vastavalt kehtivatele seadustele saab puhtatõuliseks lugeda ja tõuraamatu põhiosasse kanda hobuse, kelle mõlemad vanemad on kantud eesti hobuste tõuraamatu põhiosasse ja kelle põlvnemine on tõestatud. Kuid ka ainult põlvnemisele tähelepanu pöörates on eesti hobuste hulgas väga erineva välimikuga loomi.

Välimikult peaksid eesti hobused olema tiheda ja tugeva konstitutsiooniga, turja kõrgusega soovitavalt 138-148 sm.

Tõu juures võib välja tuua järgmised jagunemised eri tüüpide vahel:

- sugupoole tüüp - avaldub täku ja mära tüübina;

- liinitüüp - väljapaistva isaslooma järgi, kellel on oma liinialustaja täkule sarnased näitajad nii spordi-, jõudlusvõimete kui ka välimiku (ehk fenotüübi) osas;

- perekonnatüüp - mära, emaslooma järgi, kus mära annab perekonnale aluse;

- tõusisene tüüp - tõusisesed tüübid luuakse tõus vastavalt aretuse ja säilitamise eesmärkidele hobuste valikuga, mille lõpptulemusena suureneb või väheneb populatsioonis teatud omadusi määravate alleelide sagedus. Tõutüüpi saab iseloomustada, kui vaadelda selle sees vastavust hobuse kasutusotstarbele. Hobused on erinevad, nad sobivad nii rännaku, koolisõidu kui ratsahobuseks. Eesti hobuse kasutusvaldkond on praegu lai, küsimus on selles, kuidas keegi hobust kasutab;

- jõudlustüübi all käsitletakse hobuste jagamist kiirus- ja sammuhobusteks, mis on üsna üldlevinud ka teistes käsitlustes. Enamus hobuseid, eriti põlistõud (sh eesti hobune) jäävad nende kahe äärmusliku tüübi vahele.

- kasvandusetüüp - tõu siseselt võiks rääkida erinevatest kasvandusetüüpidest, mille puhul iga kasvataja valib ja jätab põhikarja loomadeks just temale meeldiva ja sobiva hobuse, kujundades sellega oma karja ja mõjutades sellega paratamatult põlvkondade jooksul oma karjas olevate hobuste tüüpi. Vastav tüüp kujuneb välja vastavalt sellele, mis meeldib omanikule.

Eesti hobune ei ole oma välimikult väga ühtlane ning seetõttu võivad nad tunduda erisugused, tegelikult on hobuste kehaehituse vormid sarnased ja eesti hobuse juures on säilinud tõule iseloomulikud omadused.

Tõusisene mitmekesisus on õigustatud, kuna erinevate kasvatajate puhul on kasvatamise eesmärgid erinevad - kes kasvatab hobust müügiks, kes tahab eesti hobust kasutada ratsutamiseks, turismihobuseks, veohobuseks või lihtsalt pidada teda kui lemmiklooma. Erinevate tüüpide rohkus ei ole tõu säilimisele kahjulik, kuigi pürgime oma valikutes ideaalsema hobuse poole. Ideaaltüüpi jälgitakse paratamatult, kuid ohustatud tõu säilitamisel tuleks vältida ideaaltüübi etaloniks seadmist.

Allikas: „Eesti hobuse tüübid. Kokkuvõte eesti tõugu hobuste säilitus-aretusprogrammist ning eesti hobuse komisjoni liikmete arvamusest", Urve Kaasiku, Oma Hobu 1/2004.