Foto on illustratiivne. Foto: Andres Putting

Seltsi äkiline ja koos käsulaudadega rahva ette ilmumine olevat aja ja paratamatuse küsimus, ühtset katusorganisatsiooni on üritatud luua ka varem, kuid tulemusteta. See väide ei ole vasta tõele, mitte ühtki sarnast teadaannet pole meedias varem ilmunud, ja leidub terve rida kalaspordiklubide juhte, kelle jaoks ka käesolev Eesti Kalastajate Seltsi loomine tuli täieliku üllatusena.

Harrastuskalameeste üldorganisatsioon ei ole Eestis uus nähtus. Peale stalinistlikku röövmajandamist ning veekogude rikkumist süvendamiste ja kraavitamiste näol muutus Eesti sisevete kalavarude kaitse karjuvaks ülesandeks, vaja oli koondada seni eraldi tegutsenud kalastusklubide ja sektsioonide ridu. Selleks loodi 1958. aastal paikkondlikke organisatsioone ühendav Eesti Kalaspordi Föderatsioon. Rõhutan - mitte selts, vaid just nimelt föderatsioon, millega kohapealsetele allorganitele jäeti otsustusõiguseks piisavalt vabad käed.

Föderatsiooni presiidiumi esimeheks valiti kirjanik Rudolf Sirge, kes pani paika ka föderatsiooni kolm põhieesmärki: kalakasvatus(s maimude muretsemine)- kalakaitse - sportlik kalapüük. Need kolm vaala tõstsid Eesti sisevete kalavarud uuesti arvestatavale tasemele ning samasugustel alustel töötavad kalaspordiorganisatsioonid arenenud maailmas tänase päevani.

Juhkonnas oli nii teadlasi kui ka humanitaare. Olgu siinkohal öeldud, et Rudolf Sirge ei olnud parteilane. Ta oli üks esimesi nõukogude repressioonide käes kannatajaid, tema naine ja aastane laps küüditati 1941. aastal Siberisse, kus laps suri. Föderatsiooni eesotsas oli Sirge kuni oma surmani 1970. aastal.

1974. aastal organiseerus föderatsioon ümber Eesti Kalastajate Seltsiks.

Kui omavahel võrrelda föderatsiooni ja seltsi tegevust, siis annab tunda järjest suurenev stagneerumine. Föderatsiooniaegne tung ja hoog on vaibunud. Tõsi küll – aruandlus muutus paremaks, kalakaitse toimis endiselt, kuid innu vähenemisest ja väljaütlemisvõimaluste kahanemisest andis märku üha vähenev kirjasõnaline teabelevik.

Selgub, et Eesti sisevete kalamajandamine ei olnud paljukirutud nõukogude ajal loosunglikest koguteoste sissejuhatustest hoolimata mitte poliitiline, vaid puhtkalakaitseline küsimus. Ajaloolisest seisukohast ilmneb veel üks nähtus – nõukogude võimu ajal esines valdkondi, kus oli demokraatiat rohkem kui tänapäeval, sest nõukogude-aegne kalaspordiföderatsioon loodi alt ülespoole, tänane Eesti Kalastajate Selts aga ülevalt allapoole - nagu stalinistlikud oblastid. Nimetagem seda postsovjetlikuks ilminguks.

Eesti sisevete kalasportlik majandamine ei tohi olla poliitiline ega äriline küsimus, meie nappide veekogude ressursid ei veaks seda lihtsalt välja. Tänapäevasest postsovjetlikust laineharjast, kus kõik olevat poliitika ja uusparunite mängumaa, peab üle saama. Harrastuskalameeste koondorganisatsioon on vajalik, kuid kindlasti ei tohi sisevete kalasportlik majandamine Eesti vägagi nappides oludes muutuda äriks. See peletab eemale tavapüüdja ning viib ka lubade hinnad lakke, ühtlasi muutuvad problemaatiliseks teadusuuringud. Kahjuks pole tänases Eesti Kalastajate Seltsis saadud paika ka nii vajalikku tööplaani, samas kui Euroopa Liidu fondidest eraldatakse suured summad kalaspordi finantseerimiseks.

Oma avaldustes on seltsi juhtkond väitnud, nagu tegeleks harrastuskalapüügiga üle 300 000 inimese, kelle kõikide huve nad nüüd kaitsma hakkavad. See on erakordne suurusjärk! See tähendaks sisuliselt seda, et igas kolmandas Eesti peres peaks istuma kodus kalamees! Nii see ju pole.

Kui uurime kaine pilguga harrastuskalameeste tegelikku arvu läbi aegade, siis saame kainestavamad suurusjärgud, mis elanikkonna arvu suhtes on reaalsed ka naaberriikidega võrreldes. Aastail 1970-72 arvestati üle Eesti kokku 30 000 kalasportlasega. Tänasel päeval on end Kalale.ee foorumis registreerinud veidi üle 40 000 liikme.

Kokkuvõtet tehes jõuame pealkirjas ära öeldud huvipakkuva küsimuseni – kas tõesti on vastloodud Eesti Kalastajate Seltsi näol seatud eesmärgiks üle 300 000 inimese, see tähendab peaaegu veerandi Eesti elanikkonna esindamine, kusjuures lõviosa sellest veerandist saab sellest enda esindamisest ajalehest? Meenub ühe kaasaegse kunstmuinasjutu süzee, mille järgi kõik loomad metsas on võrdsed, kuid karud on eriti võrdsemad.