Tuulekala ---

“Jälle kümme krooni läks,” ütles üle 30 aasta kaluriametit pidanud Ülo Tammeväli Saarte Häälele, kui kolmapäeva varahommikul mõrrast järjekordse hüljeste söödud või niisama rapitud tuulehaugi minema viskas. “See oli viiekas vähemalt,” takseerib ta keskmisest veidi väiksema tuulehaugi pead. Kui keegi peaks mõrrast kala välja võtvaid kalureid kaugemalt jälgima, siis jätaksid surnud kalade minema viskamise liigutused ja nende tihedus pigem mulje, et mehed külvavad põllul vilja.

Samal ajal kui paadipõhja visatakse viis tervet tuulehaugi, lendavad üle parda kajakatele söögiks umbkaudu paarisaja kala jäänused. Parem pole olukord ka teises ega kolmandas mõrras. Neljandas ja viiendas on terveid kalu veidi rohkem.

Mehed arvutavad, et seekord jäi hüljeste tõttu saamata pea pool sellest saagist, mis välja püütud. Seda saab arvestada juba tuhandetes kroonides. Ja nii iga kord, kui merel käiakse. Mitmeid kordi nädalas. Saamata jäänud summasid ei kompenseeri neile keegi.