Ajakirjas American Naturalist avaldatud artiklis on probleemile lahendus leitud. Kanada Sherbrooke’i ülikooli teadlane Vincent Careau leidis, et tegelikult on vajalikud eksperimendid juba läbi viidud – inimesed on tuhandete aastate jooksul aretanud koeri kindlate iseloomuomaduste suunas, seetõttu on erinevate koeratõugude peal võimalik näha isikuomaduste seost eluea, kehasuuruse ja energiavajadusega.

Careau kogus eelnevatest uurimustest ja kennel-liitude andmebaasidest infot erinevate tõugude energiavajaduse, pikaealisuse ja isikuomaduste kohta. Eraldi vaadeldi agressiivsust, aktiivsust ja treenitavust. Iga isikuomadus korreleerus erineva elukäigutunnuse või energiavajadusega.

Aktiivsus oli tugevalt ja negatiivselt seotud kehasuurusega, kuid positiivselt seotud kasvukiirusega, mis näitab, et aktiivsemad koerad kasvavad küll kiiresti, kuid lühemat aega. Kehamassi arvesse võttes leiti, et suremus oli negatiivselt seotud treenitavusega – kuulekad koeratõud elasid keskmiselt kauem kui sama palju kaaluvad raskesti treenitavad tõud. Koeratõugude agressiivsus oli aga tugevalt ja positiivselt seotud energiavajadusega.

Saadud tulemuste seletamiseks on kaks võimalust. Esimeseks variandiks on, et kui koeri aretati kindlate iseloomuomaduste suunas, põhjustas geenidevaheline koosmõju samaaegselt muutusi ka elueas ja kasvukiiruses. See seletus näitaks üleüldise isikuomaduste ja elukäigutunnuste vahelise seose esinemist soojaverelistel loomadel.

Teiseks variandiks on, et koeratõugude aretamisel valiti korraga mitut tunnust – näiteks aktiivsust ja kehasuurust – ning avastatud korrelatsioonid ei tulene seega üldse geenide koosmõjust ning neid ei ole seega võimalik üldistada teistele loomaliikidele.

Artikli autorite arvates on tõenäolisem esimene seletus.  

Loe teemast pikemalt Novaatorist.