Lambakasvatajad: meie jaoks on türklane sõimusõna
Eesti Lambakasvatajate Selts on kogumiskeskuste kaudu saatnud tänavu lambaid Hollandisse, Belgiasse ja Türki, kokku ligi 6000 looma. Lisaks tegeleb ekspordiga veel paar ettevõtjat.
Kui mullu viidi Türki neli koormat ehk 1302 villakandjat, siis tänavu vaid kaks koormat ja alla 800 looma.
Seltsi tegevjuht Külli Vikat tunnistab, et Türki eksportida oleks lambakasvatajatel ses osas lihtsam, et sinna viidavatel loomadel ei pea olema kõrvas kallist elektroonilist kõrvamärki ja piisab tavalistest. Hollandisse minevatele tuleb aga loomapidajatel tellida ekstra elektroonilised märgid ja see on nii raha kui aja osas lisakulu. Märkide kätte saamine võtab ju mitu nädalat aega.
Miks siis ei piirduta Türgi suunaga nagu lihaveiste eksportimisel?
“Türgi puhul ei toimi finantsiline pool nii hästi,” selgitab Külli Vikat – raha ei laeku õigel ajal, kokkulepped ei pea ja selle tõttu ei julgeta lambaid enne ettemaksu laekumist auto peale panna.
“Meie jaoks on türklane sõimusõna, aga nad käituvadki nii!” lisab Vikat. Ta räägib juhusest, kuidas sealne ostja lubas võõrutatud talled ära viia ja kuupäevgi oli paigas. Talled võõrutati ja lambakasvatajad ootasid kokkulepitud päeval, kuid auto jäigi tulemata.
Tartumaal karja pidava Janika Mirka käest pidid türklased mullu ostma esimest korda paaritatud tiineid uttesid. “Järele nad loomadele ei tulnudki,” märgib naine.
Nüüd on lambakasvatajad hakanud lihaveisekasvatajate käest saadud soovituse järgi toimima – loomad saadetakse Türgi poole teele alles pärast raha laekumist.
