Mida näitab rasva- ja valgusisalduse suhe piimas?
Piima rasvasisaldus on eelkõige indikaatoriks vatsas toimuvatele süsivesikute fermentatsiooniprotsessidele, tekkivate lenduvate rasvhapete – äädikhappe ja propioonhappe suhtele ja vatsa happesusele (pH). Kiurikas ratsioon suurendab äädikhappe teket, vähendab vatsa happesust ja soodustab piimarasva sünteesi.
Mis mõjutab piima rasvasisaldust?
Vähese efektiivse kiu sisaldusega, jõusöödarikas ratsioon suurendab aga propioonhappe teket, muudab vatsa keskkonna happelisemaks ja pärsib piimarasva sünteesi. Kui varem oldi seisukohal, et piimarasva sünteesi depresseerivaks teguriks on jõusöödarikka ratsiooni söötmisel vähene sünteesitud äädikhappe kogus, siis nüüd on selgunud, et põhjuseks on suurenenud vatsa happesus ja eelkõige kiudu lõhustavate bakterite võimetus küllastada söötades olevaid küllastamata rasvhappeid ja seda ka väikeses koguses.
Piima rasvasisaldust ja rasva koostist mõjutab samuti söödaratsiooniga antava rasva kogus ja allikas, kuid sellele avaldab mõju ka lehma kehakaalu muutus laktatsiooniperioodi jooksul. Peale poegimist, negatiivse energiabilansi perioodil, on piima rasvasisaldus reeglina kõrgem kui laktatsiooni tipp-perioodil – seda keharasvade kasutamise tõttu piimarasva sünteesil. Liiga kõrge piima rasvasisaldus (>4,5%) laktatsiooni algul viitab keharasvade intensiivsele kasutamisele.
Piima rasvasisaldus suureneb mõnevõrra ka siis, kui söödame lehmadele mõõdukas koguses vatsainertset rasva (kuni 0,5 kg päevas), väheneb aga siis, kui söödame rohkesti taimsete õlide rikast ratsiooni (nt õlikoogid).
Sellest, mis mõjutab piima valgusisaldust, loe pikemalt Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli kodulehelt.
