Hans Virkus oli teinud läbi mitmed põllumajanduslikud kursused Tartus ülikooli juures ja käinud õppereisidel nii kodu- kui välismaal. Loomakasvatuse arendamist oli ta käinud uurimas Rootsis, Soomes, Saksamaal ja Taanis.

Omandatud kogemusi hakkas ta ellu viima kõigepealt isatalus, mille pidamise õiguse noor mees sai 1899. aastal. Seejärel ostis ta Pärnu-Jaagupi kihelkonnas Libatse mõisa.

Virkus pani rõhku maakarja arvukuse suurendamisele. Üle kogu Eesti osteti kokku maakarja tunnustega lehmi ja prooviti nende järglasi Soomest muretsetud pulliga parandada.

Maakarja arvukus suurenes ja ka selts kosus. 1931. aastal oli sellel juba 797 liiget. Nagu kirjutab EK seltsi teadussekretär Käde Kalamees oma uurimuses maakarja kohta, valitses seltsis suur üksmeel, mis andis seltsi juhtivatele tegelastele jõudu mõnestki raskusest üle saada ning aitas töö edule palju kaasa.

20 tegevusaasta jooksul võeti tõuraamatusse kokku 1129 pulli ja 5460 lehma, kokku 6589 maatõugu veist.

Pärast teist maailmasõda ja kollektiviseerimist seiskus seltsi töö. Stagnatsiooniaegne tõrjuv hoiak eesti maatõu suhtes oli vähendanud lehmade arvu 1989. aasta alguseks 696ni. Nimelt nõudis partei kõrget piimatoodangut, maakrja piima väärtus seisnes aga selle kõrges rasva, valgu ja laktoosi sisalduses.

Eesti Maakarja Kasvatajate Selts taastati Ain-Ilmar Leesmenti eestvedamisel aastal 1989. Taasasutamisel oli asutajaliikmeid 68. Juhatuse esimeheks valiti Arnold Prints ja sekretär-eriteadlaseks Ain-Ilmar Leesment.

Praegu on EK seltsil 146 liiget. Seltsi tegevjuhid ja tõuraamatu pidajad on Käde Kalamees ja Ege Raid. Enim maatõugu lehmi on Harjumaal ja Pärnumaal. Kokku on tõuraamatus üle 700 puhtatõulise maakarja lehma. Suurimad maakarjad on Sirje Treumuthil, Muuluka Farmil ja Jaan Kiideril. Üks ilusamaid ja ühtlasemaid maakarju on ka Liia Sooääre perel Saaremaal (pildil).

Üks eesti ilusamaid maakarju on Liia Sooäärel  Saaremaal.