Piimamannergud -

Iseseisvuse algul olid lootused suured. Eesti liha ja piim olid Venemaal nõutud kaup, meeles mõlkus isade jutt või ja peekoni ekspordist Saksa ja Inglise turule.

Tegelikult olid ümberkorraldused uutes tingimustes nagunii vajalikud. Selleks asuti tagastama talusid ning käivitati maa- ja põllumajandusreform.

Eesti perenaised lüpsavad Soomes

Talude taastamisest sai buum, millele andis hoogu juba 1989. aastal uutmistuultes vastu võetud taluseadus. 1990. aastatel loodi üle Eesti tuhandeid talusid ning esialgu asuti hoolega piima tootma. Valdavalt oli taludes 6–7 lehma.

“Valasime naisega kahekesi 12 x 27 ruutmeetrit põrandapinda,” kirjeldas 1992. aastal Järva Teatajas talulauda ehitamist Aarne Kõrgesaar Roosna-Allikult. “Algul ei saanud seda kuidagi siledaks, hiljem olime juba spetsialistid. Piimaruumi plaadid pani naine seina. Isegi sarikad vedasime kahekesi kohale.”

Toona oli unistus jõuda 25 lehmani ja panna lauta DeLavali torusselüpsiseade. Aga reaalsus oli teine ja perenaine lüpsab nüüd lehmi Soomes. Ja ta pole kaugeltki ainus – Soome on tänaseks nii talu- kui ka ehitustöödele jõudnud päris arvestatav osa Eesti maarahvast.

Kõik algas sellest, et Nõukogude Liidu turud varisesid aastatuhande vahetusel kokku ja Eestis tekkis suur põllumajandussaaduste ületootmine.

Lääne turud aga jäid suletuks, sest tollibarjäärid olid kõrged. Ka ei vastanud Eesti toodang veel Euroopa normidele ja tavadele.

Oma kaubamärk ja mahetootmine

Arvo Veidenberg alustas Viljandimaal Läti piiri lähedal talupidamist 1989. aastal viie lehmaga. Praegu on tema piimakari 80pealine. Veidenbergi Pajumäe talu on nüüdseks küla ainus talu, aga üle-eestiliselt tuntud kaubamärk.

“Kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks ja Vene kriisi ajal 1998. aastal tulin mõttele hakata oma piima ise töötlema,” meenutab Veidenberg aega, mil piimahind oli naeruväärselt madal ja laenukoormus vajutas selja kössi.

Ta rajas oma talumeierei, alustas kohupiima ja jogurti otseturustamist, sai seejärel tunnustuse mahetootja ja -käitlejana ning nüüd on Pajumäe talu kui kaubamärk esindatud pea kõikides suuremates kaubanduskettides.

Tulundusühistu Eesti Mahe ja Eestimaa Talupidajate Keskliidu juhatuse liige Aivar Pikkmets alustas Pärnumaal talupidamist 1993. aastal ning läks sajandivahetusel üle mahetootmisele.

“Põllumaa on selline, millega on raske konkurentsis püsida,” põhjendab Pikkmets oma otsust, miks tuli leida alternatiivne suund. “Maa on väheviljakas ja kivine.”

Ta tunnistab, et mahetootmise toetus ei olnud tema otsuse juures määrav. “Keemia häiris, umbrohutõrje hakkas tervisele. Tuli leida lahendus.”

Alustanud viie lehmaga, on tema piimakari nüüdseks 50pealine. See on loomade arv, mida tema laut mahutab. Praegu töötab ta agaralt selle nimel, et mahepiim ka mahedana turule jõuaks.

Eurotoetustel nii plusse kui varjukülgi

Põllumajanduse peatükk oli Euroopa Liiduga ühinemiskõnelustel kõva pähkel. Suurimat vaidlust tekitas küsimus, kuidas ja kui palju tuleks hakata uutele liikmesriikidele maksma põllumajandustoetusi.

Kuigi toetused on aidanud Eesti põllumehi oma tootmist tänapäevastada ning parandanud ka maastikupilti, on neilgi omad varjuküljed.

Praegu saavad Eesti põllumehed mitu korda vähem otsetoetusi kui nende Lääne ametivennad. Toetuste suurus põhineb 2000.–2002. aasta saakidel, mis ei olnud just kiita.

“Ma pole kunagi oma põldudelt teravilja saanud alla 3,5 tonni hektarilt. See, et keskmine tuli palju madalam, näitas, et meil oli palju tootjaid, kes ei osanud põllul midagi teha,” räägib põllumajandusliku suurettevõtte Tartu Agro juht ja Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimees Aavo Mölder.

Tema sõnul ei saa paljud siiani aru turumajanduse põhimõtetest. “Nüüd peegeldub erinev toetustase toodangu omahinnas. Eesti tootmise efektiivsus on väike, toore kallis ja Eesti tarbijal on odavam osta importtoodangut.”

Möldri hinnangul liigub Eesti tootmine kontsentreerumise suunas. “Kontsernid ostavad kokku farme, ühinenud ettevõtted püüavad hõlmata kõiki ahelaid – tootmist, töötlemist ja turustamist,” nendib ta. “Väiksemad lõpetavad, suured müüvad end suurkapitalile.”

Viimase all peab ta silmas olukorda, kus Eesti tootjad on suure laenukoormuse ja edasiste investeerimisvajaduste tõttu sunnitud uut kapitali kaasama või oma ettevõtte maha müüma.

Aivar Pikkmets aga möönab, et Euroopa Liidu tingimustes on põllumajanduslik keskkond Eestis paranenud. “Kui nõukogude ajal veeti sõnnikut lausa metsa, mis oli reostamine, siis nüüd kasutan sõnnikut mullastiku parandamiseks ja toodan tervislikku toitu,” ütleb ta.

Lehm annab poole rohkem piima

Kui nõukogude ajal peeti toodangut 3–4 tonni aastas lehma kohta tubliks tulemuseks ja 1990 hõigati Eesti rekordiks Paide rajoonis väljalüpstud 4800, siis nüüd küünib Eesti keskmine 7 tonnini.

Tippkarjade lehmad on lahkemad, pakkudes 10tonniseid ja suuremaid piimakoguseid.

Mölder põhjendab piimatoodangu tõusu sellega, et üle poole Eesti lüpsikarjast elab tänapäevastes vabapidamislautades. Esimene valmis 2002. aastal Tormas. Praegustes lautades söödetakse loomi mikseriga täpselt kindla ratsiooni alusel.

“Täisratsioonilise sööda mõjul on piimatoodang vähemalt kaks tonni suurenenud,” nendib Mölder. “Aga seda saab parimate tulemustega rakendada, kui karjas on piisavalt lehmi, vähemalt 400.”

Teiseks Eesti keskmise piimatoodangu tõusu põhjuseks peabki ta väikeste karjade kadumist. “Nüüd toodab vähem kui 200 tootjat 83% piimast,” selgitab Mölder. “Väikestes karjades algab keskmine näitaja 5000 kilogrammist, suurtes 8000st.”

Oma jutus viitab suurpõllumees kvoodiomanike arvule, mis on alates 2004. aastast kahanenud enam kui kaks korda ja jääb nüüd alla tuhande.

Arvo Veidenbergi sõnul oli talude taastamise ajal raske arvata, et Eestis leiab aset uus mõisastumine. “Põllumajandusreform ei soosinud talude arengut,” nendib ta. “Kindlasti sellist Eestit ma ei tahtnud. Põhjus – talusid ei ole. Maa pole enam talu ja inimestega seotud, isakodu müüakse ära nii kiiresti, kui saab.”

Veidenbergi arvates on põllumajanduse mõisastumine tupiktee, sest põllumajandus on riskiderohke valdkond. Maal aga püsib rahvas nii kaua, kui seal on talud ja majandustegevus.

Nii oleks nüüd, 20 aastat hiljem, Eestis justkui kahetasandiline põllumajandus. Ühed väidavad, et toidavad ära Eesti rahva, teised rõhutavad, et säilitavad eestlaste sidemed maaga. Õigus on mõlemal niikaua, kui päästerõngaks on Euroopa Liit.


Muutused põllumajanduses

Plussid

- Eesti põllumajandusse on jõudnud üle 20 miljardi krooni ELi raha.

- On rajatud 130 moodsat piimafarmi.

- Eestisse on jõudnud tänapäevane põllutehnika ja tehnoloogia.

- Keskmine piimatoodang lehma kohta on tõusnud enam kui kaks korda.

- On tekkinud mahetoomine ja see kogub populaarsust.

- Keskkonna olukord on paranenud.

- Säilitatakse ja toetatakse põliseid Eesti loomatõuge.

- Maaettevõtlus on muutunud mitmekesisemaks.

Miinused

- Eesti on saanud põllumajandustoodangu netoeksportijast netoimportijaks.

- Tööhõive põllumajanduses on vähenenud kolm korda.

- Maal elab kolmandik rahvastikust, aga põllumajanduses on hõivatud alla 3%.

- Regionaalne ebavõrdsus on suurenenud.

- Talude arv on vähenenud kolm korda, võrreldes 2001. aastaga.

- Hulk väiksemaid põllumajandusettevõtteid on tegevuse lõpetanud.

- Eestis makstakse ühtesid madalamaid toetusi euroliidus.

- Maa on muutunud äriobjektiks, rendi- ja müügihind tõuseb järjest.