Põllumees avaldab arvamust: Heaolu suurenedes talupojatarkus hääbub
Talupojatarkus oli olemas nii linna- kui maamehel seni, kuni elasime suhtelises kitsikuses. Nagu olud paremaks muutusid, hakkasime lollusega laiutama. Ja laiutame heaolu kasvades aina enam ja enam.
Liiga paljude inimeste elu kulgeb pimedalt uskudes, mitte mõeldes ja arutledes.
Mahetoodete tarbijad ju suuresti vaid usuvad, et söövad ülipuhast ja tervislikku kraami. Kui nad natuke mõtleksid, kuidas ja milleks sõnnik mullas laguneb ning mismoodi see taimi toidab, saaksid nad aru, et mingit imet ei sünni ning taimed kasvavad ikka nendesamade ainete toel ja toimel, mis tavapõllunduseski kasutusel. Toitained viiakse taimedeni lihtsalt kahel kujul: sõnnikuna või kotti pakitud väetisena.
Jutud sellest, et põllumees väetamisega tohutult keskkonda reostab, teevad mu meelest iga väetisetera põllule laotamise üle tõsiselt aru pidavale põllumehele liiga.
Haritav põllumaa moodustab Eesti pindalast 10−15%, mitte rohkem. Kuid vee laskuvale mõjule allub kogu Eesti territoorium, ja on looduslik tõsiasi, et meil sajab rohkem kui aurab. Fosfor ja lämmastik satuvad pinnavette igalt poolt, kaugeltki mitte ainult põllult.
Kui kehtestatakse mingi uus nõue, mõtlen alati, kas sellel on mõtet. Mõnikord on, mõnikord mitte. Sigade tapajäätmeid jahimehed enam metsa röövloomadele viia ei tohi, haigused hakkavat levima. Lindude ja metskitsede talvist söötmist aga õhutatakse tagant. Kuigi ka linnumajadest ja söödaplatsidelt hangivad linnud-loomad endale samad tõved külge.
Eestlastel on olemas selline ilus väljend nagu “Jätku leiba!”. Tänapäeval seda eriti ei kasutata. Nüüd soovime söögilauda istudes “Head isu!”. Olete te mõelnud, miks?
AARE MÖLDER
OÜ Valdereks ja OÜ Triigi Seakasvatus juhatuse liige
