Põdralaste lõuna. Kuigi põtrade pulmapidu on täies hoos, jääb korralikul emal aega ka laste jaoks. Vaid üks vaikne kutse, ja mõlemad vasikad tulevad jooksujalu. Ju on rammus piim ikka veel maitsvam kui luhahein ja pajulehed. Foto: Ingmar Muusikus

Päevad on kuidagi märkamatult lühemaks muutunud, õhtud hämaraks, hommikuti tuleb juba tulesid süüdata. Aastast aastasse ühtemoodi, aga ikka imestad sel ajal, et näe kui vara nüüd pimedaks läheb. Tuleb jälle see pime ja porine aeg, aga suvi püsib veel mälus ning silm otsib suvest viimaseid märke. Ja vahel leiabki.

Kui septembri keskel kohata sootee servas kümneid jaaniusse, kes hämaruses oma fosforrohelise laterna on läitnud, siis tundub hetkeks, nagu oleks juunikuusse tagasi sattunud. Sügis on soe olnud, ei ainsatki öökülma, sestap ongi jaaniussid veel väljas ja valgustavad pimedaid öid. Aga üllatav on see ometi.

Või kui Läänemaal üksik valge-toonekurg praegu põllult vihmausse nopib, on seegi justkui suvine pilt. Ühel augusti lõpupäeval kruvisid pea kõik toonekured end korraga tõusvas õhuvoolus kõrgele taeva alla ja liuglesid lõuna poole. Vaid tema üksi, õnnetu, võimalik et tiivavigastusega lind, jäi paigale.

Aga linnud aina lähevad. Kuldnokkade hiigelparved roostikes ootavad õiget minekuhetke. Pääsukesed niisamuti. Mõnel hommikul on taevas rändavaid pasknääre täis, kes julgust kokku võttes püüavad laperdava lennustiiliga ületada merelahte. Ju pole tõrusaak sel aastal kiita, nii tuleb aeg-ajalt neilgi massilisemaid väljarändeid sooritada.

Sookurgede tuhandesed kogumid saavutavad suurima hulga just nüüd, kuu viimastel päevadel.

Haneparved lendavad kägina saatel nii ööl kui päeval. Juba on esimesi laululuikesid näha, küllap on siin pesitsevad luigepered liitunud ühisteks rändesalkadeks.

Värvidemängus käib alles esimene vaatus. Tuleks nüüd vaid rohkem päikest ja vähem vihma, natuke öökülma ja mitte väga tugevaid tuuli. Et sügise ilu kestaks võimalikult kaua.