Nõukaajal oli Enn Soosaar tihe n-ö ameerika keelest tõlkija. Alustas seda teed 1960ndate keskel Ernest Hemingway ja Francis Scott Fitzgeraldi teostega, õige pea lisandusid Saul Bellow, Frederick Foryth ja paljud teised. William Faulkneri puhul mäletan konkreetset juttu, kuidas Jaak Rähesoo ja Enn Soosaar olid Faulkneri loomingu omavahel ära jaganud. Et mitte hakata nillima raamatut, mis teise töölauale kipub. Sellest on veidi isegi kahju, sest oleks võinud olla tõlkijaid, kes kirjutavad teistsugust eesti keelt kui ülikorrektne Soosaar. Aga teha polnud midagi. Keegi teine ei jaksanud Soosaare seatud latist üle karata. Ja ameerika kirjandusklassika tõlkimise jäme ots oli kaua ning kindlalt Enn Soosaare pihus.