Sel kevadel teatas minu üheksa-aastane tütar õhinaga, et temast saab kliimakangelane – nad lähevad klassiga metsa istutama!Suur oli minu üllatus, kui leidsin 1950. aasta aerofotolt sellesama koha raielangina – vanaisa isutatud mets oli ringi täis saanud ja tema lapselapselaps alustab taas uut eluringi.Vanaisa Pauli mälestustes on kirjeldatud mitmeid õnnehetki tema elus, nimetatud lugu oleks kindlasti üks nendest.No mitte kuidagi ei tahaks uskuda, et meie hulgas on neid, kes tõsimeeli räägivad halvustavalt metsa istutamisest, et tegu on rohepesuga ning et metsa tagasi istutamine on müüt ja üleüldse üks kole tegu.Eestis on käes periood, kus annamegi metsale uue elu.Ah et mis edasi saab? Suhteliselt suurte alade noored metsad vajavad edaspidi...

Avalehele
16 Kommentaari