120 aastat kooliharidust Poloda nulgas
Tööle hakkas kool Usinitsa külas. Kool asutati tsaarivalitsuse poolt kohaliku rahva nõudel 1890. aastal Selištšenski (Selise) külakogukonda Suure - Usenitsa külla.
Kool hakkas töötama talupoeg Jemeljan Vassili p. (Vassiljevitši) majas. Esialgu oli üks klassiruum ja esimesel õppeaastal õppis koolis 12 poissi. Kogu õppetöö toimus vene keeles.
Kooli juhatajaks - õpetajaks oli alates 1890. aastast alates Aleksander Moissejevitš Lipmann.
Hiljem, 1898.a. sai ta eduka töö eest rahvahariduse alal kõrge autasu - hõbemedali kirjega “Hoole eest” Aleksandri lindil.
Usuõpetust hakkas alguses lastele õpetama Värska kiriku preester Joann Aleksandrovitš Skoropostinski.
Kool oli planeeritud kolmeklassiliseks algkooliks ning 1893.a. oligi kolm klassi. Koolis õppis juba kolmes klassis kokku 55 õpilast - poissi. Tüdrukuid koolis veel ei olnud. Sellel aastal lõpetas kooli esimene lend ja lõpetajaid oli 9 poissi.
Klassiruumi pikkus oli 11 arsinat ,on vana pikkusmõõt =18 verssokit ehk 28 tolli (praeguses mõõdus 0,71 m), laius 6 arssinat ja kõrgus 3 arssinat. Ruumil oli 5 akent ja ahi. Õpetaja elutuba oli 6 arssinat pikk, selle laius ja kõrgus 3 arssinat. Toakesel 1 aken ning sees ahi kütmiseks.
Klassiruumis asus 8 mitmekohalist lauda, mille juures istumiseks pikad pingid.
Kooli ülalpidamiseks andis semstvo 359 rubla aastas ja külakogukond lisas 100 rubla.
Õppetarvetest oli koolil 1893.a. 16 harilikku pliiatsit, 3 karpi sulgi, 3 naela (umbes 1,2 kilo) kirjutuspaberit, 20 lehte vesipilte, mõni vana- ja uusaja ajaloo õpik, 2 aritmeetika ülesannete kogu, 10 vene - slaavi keelset evangeeliumi ja 1,5 naela (600 grammi) kuiva tindipulbrit. Need vahendid olid semstvo poolt. Sajandivahetusel oli maja omanikuks saanud Matvei Jemeljani p. (Jemeljanovitš - perekonnanimesid Setomaal tollal ei olnud), kes sai maja kasutamise eest koolina üüri 90 rubla aastas.
Karl Jõgeva, kes õppis koolis 1897 - 1900 ja elas Soelaane külas, meenutas: “Lõpetasin kooli parima õpilasena. Auhinnaks anti mulle raamat. Meelde on jäänud ihunuhtluse andmine koolis. Klassis oli umbes ühe meetri pikkune joonlaud, sellega anti vastu sõrmi või mujale.”
Koolis õpetati eri rühmades, vastavalt edasijõudmise astmele. veidi erinevalt. Nooremale grupile (I ja II klass) oli kavas: usuõpetus, lugemine, loetu selgitamine, valmide ja luuletuste tundmine, ilukiri, sõnade etteütlus, võimlemine, laulmine ja tööõpetus.
Vanemale grupile (III klass) - juurde tuli õigekiri; laulmisele, võimlemisele ja tööõpetusele jäi aega vähem.
Igal aastal toimus maikuu alguses eksam, kus otsustati, kellele anda algkooli lõputunnistus. 1904.a. kontrollis eksamikomisjon vanema grupi 9 õpilase teadmisi 3. mail, lõputunnistus otsustati välja anda 8 õpilasele. Eksamikomisjon märkis, et distsipliin oli väga hea; õpilaste riietus mitte ainult korras, vaid ka ilus. Avaldati veel arvamust, et kuna enamus õpilasi on setod, siis peaks vene keelt ja ka muud õpetama kolme aasta asemel hoopis neli aastat.
Lipmann sai 60-aastaseks 1905.a. ning pärast 15 aastat töötamist Usenitsas asus tööle Võõpsu kooli. Tema asemel sai koolijuhatajaks-õpetajaks Mihhail Aleksejevitš Boikov, oli noor mees.
1910. aastal ehitati kooli jaoks hoone - koolimaja (kuulus eraisikule), kus oli 2 klassiruumi: 8,2 x 6,3 meetrit ja 8,15 x 6,15 meetri, ruumide kõrguseks 2,9 m, kummaski 4 akent.
1912. aastal avati kool Mikitamäe külas ja paljud piirkonna õpilased hakkasid õppima Mikitamäel. 1916.a. ei toimunud koolitööd 9. novembrist kuni 9. detsembrini, sest kool kolis Suure-Usenitsa külast Selise külla Saviku majja.
Järgmisel aastal toodi kool Selisest Usenitsa tagasi.
Eesti Vabariigi ajal nimetati kool ümber Suure – Usenitsa Algkooliks, aastal 1918.
1921/1922. õppeaastast muudeti kool neljaklassiliseks. Kooli juures alustas tööd ka põhapäevakool. See jäi Usenitsa ka peale algkooli viimist Igrise külla 1924.a. Pühapäevakool töötas Usenitsas kuni 10. aprillini 1929. a.
Viimasel, 1922/23. õ.-a. Usenitsa külas (Igrises hakkas kool tööle 1.jaanuarist 1924.a.) õppis kooli 4 klassis kokku 102 õpilast: 53 poissi ja 49 tüdrukut. Koolis oli tegelikult olnud 194 õppepäeva (õppetöö algas 18.september 1922.a. ja lõppes 1.juunil 1923.a.). Õpilased olid õppeaasta jooksul kokku puudunud - 2 172 päeva, millest hoolekogu luges vabandatuks (põhjusega puudumised) - 1 910 päeva ja vabandamatuiks 262 päeva. Põhjuseta puudumiste pärast trahviti vanemaid 50 korral, trahvi kogusumma oli 4 975 marka.
1923. a. kevadel oli lõpuklassis (IV klassis 10 õpilast), lõpetas kooli 8 õpilast: 4 poissi ja 4 tüdrukut, 2 poisile jäeti järeleksam (eesti keelest ja matemaatikast) sügiseks.
50 % õpetajate palgast maksis Haridusministeerium, 40 % maakonnavalitsus ja 10 % vallavalitsus.
Suure -- Usenitsa külas asunud 33,5 aastase eksisteerimise ajal oli kooli I klassi astunud kokku 705 õpilast, neist lõpuklassi jõudis 434 ja kooli lõputunnistuse said 361 (seega mõni üle poole I klassi astunutest).
