40 aastat arstina Väike-Maarjas: tahaksin väga, et mul oleks patsiendi jaoks rohkem aega
Miks siis eriline aasta?
Aga eelkõige seetõttu, et 1. oktoobri hommikul aastal 1972 seisin, beež drappmantel seljas, Väike-Maarjas tolleaegse ambulatooriumi ja haigla peaarsti Evi Vöörmani, ühe imelise inimese, ukse taga - ma olin suunatud siia sisehaiguste arstina tööle.
Hilinesin tööletulekuga, sest olin seotud EÜE peaarsti tööga Tallinnas. Tolleaegne rajooni peaarst dr Ott oli juba kohalikku peaarsti informeerinud, et saabub poliitiliselt absoluutselt ebaküps inimene, kes ei saa aru, et just maale peab ta tööle asuma. Mina aga ihkasin pealinna, Pelgulinna, kus olin oma internatuuri läbinud. Niisiis, vastu igasugust tahtmist Väike- Maarjasse! Meie kursuse jaoks olid kõik terapeudi ametikohad saadaval maal. Neid oli vast samapalju, kui praegu tühje perearsti kohti Eestis. Kui isaga Väike-Maarjasse kohta sõitsime vaatama, ütles isa, et ära siia küll tule, meil näevad hobusetallid ka paremad välja kui see ambulatoorium. Ja haigla asus siis Saltsis. Tulin siiski vaid sellepärast, et siin oli valmimas uus haigla ja ka mu vanematekodu Endla raba ääres oli lähedal. Põgenesin siit aga igal esimesel võimalusel.
Kuid siia ma siiski jäin, nüüdseks siis juba 40 aastaks ja loodan, et edasigi. Jutustan seda lugu seetõttu, et kui Eesti riik ka edaspidi ei rakenda ülikooli lõpetajatele sundtöötamist vähemalt mõne aasta jooksul maal, siis juba üsna varsti, arvan, et 10-15 aasta pärast, ei ole arst maal mitte midagi iseenesestmõistetavat, vaid see on puhas luksus.
Sellega tuleb arvestada juba täna. Ühes viimastest Maalehtedest on intervjuu 2013. aasta jaanuarist Eesti perearstindust juhtiva Eesti Terviseameti peaspetsialisti Pille Saarega, kes arvab, et perearstindus koondub suurematesse keskustesse ja arst maal muutub absoluutseks erandiks. Küsimusele, kuidas ta tunneb maaelu, vastab ta, et enam-vähem teab, mis seal on. Perearstina pole ta kunagi töötanud, sest ta on hariduselt meditsiiniõde! Arstide Liit soovib aga, et otsuste tegemiseks kaasataks asjatundjaid. Nagu lugeja aru saab, pole ei mina ega enamus Eesti arstkonnast rahul Eesti meditsiini korraldusega. Patsientide rahuloluuuring näitab 65% rahulolevaid isikuid.
Arste pole aga keegi uurinud. Eesti perearstil on vähe abilisi. Eesti arstid on väsinud suurest töökoormusest ja on läbipõlemisohus. Noored arstid ei vali oma töökohaks kodumaad eelkõige töökorralduse ja suhtumise pärast arstidesse, mitte niivõrd töötasu tõttu.
Minu praksises on juba kaks aastat läbi viidud audit. Katkend selle aasta otsusest kõlab nii: „Sellisel kujul jätkusuutmatu praksis, sest pärast praeguse personali pensionile minekut pole keegi sellist hullu töökoormust enam nõus vastu võtma ja praksis jääb tühjaks. Muljetavaldav töö, suurepärane tulemus!"
Kuidas siis mina olen ikkagi siin püsinud?
Ma tahaksin väga, et mul oleks patsiendi jaoks oluliselt rohkem aega.
Välismaal on igas perearsti praksises igapäevaselt olemas valvearst, kes teeb erakorralist tööd, lisaks on arstil vähemalt neli abilist õdedena. Meil hetkel üks pereõde.
Püüan sellest töökoormusest mitte stressi minna. Ise olen ju lubanud oma suurel perekonnal (nimistul) nii suureks kasvada, süüdistada pole kedagi peale iseenda. Sel aastal sündis meie nimistusse rekordarv beebisid - 26, mille üle olen väga rõõmus. Aga paljud nendest beebidest peavad meie juurde sõitma väga kaugelt, sest kohapeal igal pool ju arste pole.
Armastan oma tööd arstina ja olen väga tänulik oma isale, kes soovitas just minul meie pere neljast lapsest arstiks õppida. Aga ma tahaksin, et see, mida ma oma patsientide heaks teha suudaks, oleks riigi poolt paremini korraldatud. Tööpäevad on liiga pikad ja tihedad.
Kui minu päevas on midagi, mis mulle rõõmu ei valmista, siis mõtlen näiteks ühele oma patsiendile kaugel Rohu külas, kes alustab iga oma päeva palvega, saates meile jõudu tööga toime tulemiseks, saates meile igal hommikul kaitseingli - see on nii armas! Või mõtlen ühele härrasmehele, kes, tuues oma proua arstile, on talle lausunud: „Enne, kui räägid arstile oma murest, küsi, kuidas arst elab, kuidas tema hakkama saab?" Saadan talle tema kaasaga ikka südamlikke ja tänulikke tervitusi.
Püüan iga päev liikuda. Mind pole kunagi häirinud ilm. Ebaveres käik koos meie imearmsa pereliikme Josephine Hellerkantriga on iga mu päeva osa. Vabandan kõigi ees, keda koer on oma suhtlemissoovi tõttu hirmutanud. Aga kuri ta pole!
Ja lõpuks kõige tähtsam - kui mu perega on kõik korras, olen õnnelik ja suudan üsna palju. Ajapuudusel saangi Väike-Maarja elust väga vähe osa võtta, sest töö ja pere võtavad mu aja. Minu kolm väga tublit last ootavad ikka, et Väike-Maarja Sorento, nagu poeg meie kodu kutsub, on see kindlus, kus neid oodatakse, kus nad leiavad igal ajal kaitset ja tuge.
Tuge ja abi pakuvad samuti nemad meile. Sel aastal on minu ja taadu abi vajanud kõige enam vanema tütre pere, kuhu sündisid kaksikud beebid.
Jõuluooteaeg, mida ma naudin ja pean aasta ilusaimaks ajaks, on ka meie pere jaoks sel aastal olnud õnnistav. Õues kasvav jõulukuusk sai küünlaehtesse, et kaunistada kõiki jõulukuu sünnipäevi.
Nii sai Marie Elisabeth 7. detsembril 7aastaseks, 16. detsembril Marta Johanna poole aastaseks, 21. detsembril Aleksander Martin 5aastaseks, Vivienne ja Victoria saavad 27. detsembril aastaseks ja Sophia (temal küll veel täpsemalt nimi panemata) 29. detsembril ühekuuseks. Ülejäänud kahe lapse sünnipäevad jäävad uude aastasse.
Hiljuti leidsin lauale poetatud peatselt 10aastaseks saava Martina Aleksandra kirjakese: Mall, Sa oled maailma parim vanaema! Nad kõik on üliarmsad!
Mida soovin teile jõuluõhtul?
Elu koosneb ikka muredest ja rõõmudest. Ärge jätke muret ja halba enda juurde, püüdke leida kõiges halvas midagi head tuleviku jaoks ja püüdke probleem lahendada ruttu. Uskuge millessegi, ükskõik millesse - kas taevastesse jõududesse või oma õue kaske! Leidke rõõmu väikestest asjadest, suuri juhtub harva. Hetkel on ju kasvõi nii ilus talv. Rõõmustage selle üle, rookige kasvõi naabrimemme õu lumest puhtaks! Leidke endale sõber, kellega rääkida, õues kõndida.
Püüdke ikka teha väikseid heategusid, olge heasoovlikud ja tänulikud, siis olete ka kindlasti rõõmsamad ja tunduvalt tervemad, nii on teadlased uurinud, ja pole neid arste niipalju vajagi! Naerge tihti ja palju!
Vaatamata sellele, mida kirjutasin meditsiinist, on ju Eestis ilus elada.
Mina pole õnneks kohanud seda kurjust ja halba, millest lehtedes nii palju kirjutatakse. Ja kui elu Väike-Maarjas sedasi edasi edeneb, saabki see paik üheks tõmbekeskuseks, ega kao siit arstidki. See on meie kõikide kätes. Kaunist jõulukella-hingekella helinat Teie kõikide südameis!
