Ääsmäe küla põliselanike juured ulatuvad Lõuna-Eestisse
Üks oli Helle Koppeli ettekanne Vanamõisa küla 300-aastastest suguvõsadest ja teine artikli autori ettekanne sellest, kuidas Põhjasõja ajal tühjaks jäänud Ääsmäe küla* Lõuna-Eestist toodud inimestega uuesti elule aidati.
Uurimistulemusena selgub, et nii minus kui teistes Ääsmäe juurtega inimestes voolab paras ports lõunaeestlaste verd. Nimelt on suurem osa Ääsmäe põliselanike esivanemaid toodud siia Lõuna-Eestist, peamiselt praeguse Valga- ja Võrumaa aladelt.
“Tänu” oma asukohale teede sõlmpunktis on Ääsmäe ja Harutee ümbrus viimase 500 aasta jooksul sõdades (Liivi sõda, Põhjasõda, II maailmasõda) mitu korda kõvasti kannatada saanud. Kõige hullem häda käis siit kandist üle Põhjasõja ajal, mil küla jäi tühjaks eelkõige katku tõttu. Küla põliselanike hulgas liikus legend, et ellu oli jäänud vaid kaks meest, teiste andmete järgi üks mees ja üks naine.
Kirikuraamatute järgi saab näha, et inimesi jäi järele siiski pisut rohkem. Esialgu põgenesid üksikud ellujääjad tõenäoliselt suurest hirmust naaberkülades elavate sugulaste poole. Peale selle abielluti naaberküladesse/ võeti sealt naisi, kuna kohapeal polnud valikut. Katkust laastatud külast läks ära kümmekond hirmust ja õudustest vintsutatud inimest.
Suurest külast jäi neli suitsu
1712. aastal Peeter I käsul läbi viidud inkvisitsiooni (uurimis)protokollis on Ääsmäe kohta kirjas, et elu on sees vaid neljas talus. Kõik need talud asusid külasüdamest väljas – Esku vastu Ruila küla piiri ning Sibbi (praegu Mäe) ja Aksli (Rabadiku) küla karjamaade ääres vastu Maidla poole jääva metsa serva. Tofri täpne asukoht pole teada, kuid tõenäoliselt on tegemist metsataluga praeguse Lepiku kandis. Neljas talus elas 17 inimest, katku surnud oli 34. 14 tühjaks jäänud talus arvatakse katku ja nälga surnud olevat 80 inimest.
1725. aasta adramaarevisjonis on külas juba 52 inimest. Kolmes elujõulises peres on lapsi sündinud, ka on siia tulnud inimesi Pärnust, Virumaalt ja koguni Helsingist.
1739. aasta adramaarevisjoni ajaks on inimeste arv aga lausa plahvatuslikult kasvanud - külas elab 175 inimest ja majapidamisi on koos vabadikega üle 30.
Samast adramaarevisjonist saab teada, et Ääsmäele on aastatel 1732-1739 toodud terve hulk uusi talupoegi peamiselt Lõuna-Eestist.
1732. aastal, kui Heinrich Johann Tunzelmann (1695-1759) mõisa ostis, oli see üsna laokil. Selge oli seegi, et 50 inimesega, kellest tööjõulisi ehk pooled, mõisa pidada ei saa.
Ilmselt kasutas Tartumaa kreisikomissar Tunzelmann oma sidemeid tööjõu juurdetoomiseks. Huvitav on see, et paljud talunikud on mõisatest, millega Tunzelmannil on kokkupuuteid eraeluga seoses – ilmselt oli ta kas omanik või rentnik, sest tema arvukad järeltulijad on kas sündinud-surnud või abiellunud erinevates mõisates (tõenäoliselt ei toonud Tunzelmann oma peret kunagi Ääsmäele ja ajas asju peamiselt valitseja vahendusel).
Nii on toodud inimesi mitmest Otepää kihelkonna mõisast, Sangastest, Rannust ja Kambjast, aga ka Suure-Jaani kihelkonnast. Lisaks veel Uue-Antslast, Valgjärvelt, Rannust, Krüüdnerist, Rõngust ja mujalt.Ümber on asustatud terveid talupoegade perekondi (abielupaar koos laste ja ühe või mõlema abielupoole eakate vanematega), kuid ka üksikuid peresid, mis koosnevad vanainimestest või naistest ja lastest.
Peale talupoegade on toodud ka oskustöölisi nagu õllepruul, sepp ja mölder ning osast sissetoodutest on saanud mõisatöölised või teenijarahvas.
Kes Põhjast, kes Lõunast?
Kas on võimalik kindlaks teha, kes praegustest Ääsmäe põlisperekondadest on sisse toodute, kes katku üleelanute järglased? Kahjuks on see üsna raske ja võib õnnestuda vaid mõnel üksikul juhul.
Adramaarevisjonides on kirjas ainult peremeeste nimed ja ka 1716. aastal inkvisitsioonikomisjoni aruannet, kuhu tähendati üles kõik pereliikmed koos nime ja vanusega, pole Ääsmäe kohta säilinud.
Seega saab nimelisi andmeid ainult kirikuraamatutest, kuid ka seal pole sageli naiste, laste, vaeste või teenijate nimesid kirjas, vaid nad on määratletud oma toitjate või (umbkaudse) elukoha kaudu.
Kuna pole säilinud Ääsmäe 1774. aasta adramaarevisjoni ja ka Keila kiriku meetrikad on 18. sajandil üsna lünklikud ja ebatäpsete kannetega, ei saa enamasti otsi kokku viia 1782. aastal tehtud hingerevisjoniga (seal on kõik inimesed talude kaupa koos nime ja vanusega kirjas) ja edasi juba 1834. aasta revisjoniga, kui pandi perekonnanimed. Olukorra teeb keeruliseks seegi, et eesnimede valik oli sel ajal üsna kasin (peamiselt Jürid-Jaanid-Juhanid või Anud-Marid-Madlid). Ka mõisnik paigutas talupoegi mitmesugustel põhjustel (eelkõige tühjade talude taasasustamiseks) ümber ning Ohtu Mart võis järgmist last ristimisele viies olla hoopis Uustalu Mart, mis teeb asja veelgi keerulisemaks. Ka kipub eesnimi varieeruma – Peter-Peep-Berent nagu ka Jaan-Juhan võivad olla üks ja seesama mees vastavalt sellele, mis rahvusest oli kroonukirjutaja.
Meetrikates on õnneks mõnel juhul mainitud paralleelnimed – kas isa nimi või nimi endise koduküla talu ja Ääsmäe talu järgi.
Kergem on olnud taastada tavapärasest erineva nimega meeste suguvõsaliini.
Näiteks õnnestus tõestada, et Gutmannide esiisa Thotzi Simo Hind ja tema poeg Danni on toodud Sangastest. Danni ja Hind on Ääsmäel ainukordsed nimed, seega on neid hea jälgida.
Kõrvutades küllalt ebatäpseid andmeid ja minnes perekonnanimede panemise ajast revisjone ja kirikuraamatuid pidi sammsammult tagasi, on tänaseks siiski osade suguvõsade tõenäoline päritolupaik õnnestunud tuvastada. (Need andmed on toodud 1739. aasta adramaarevisjoni märkustes). Visa töö ja kannatusega saab ehk midagi veel välja selgitada ja loodetavasti on selles uurimuses toodud andmetest abi neile, kelle juured kunagi, st kuni priinimede panemiseni Ääsmäe kandi mullas on olnud. *) Mõeldud on Ääsmäe küla 1938. aastani e endist mõisavalda, mille alla kuulusid praegune Ääsmäe ja Tagametsa küla ning Pällu küla Siugu ja Männiku talu. Ettekande materjalid on kättesaadavad Harjumaa muuseumis Keilas ja alates veebruarist ka Ääsmäe raamatukogus.
