Aastaring linnuriigis - Punane ja roheline vint
Tegelikult elavad leevikesed siin kõigil aastaaegadel. Muul ajal on loodus piisavalt kirev ja linnurohke. Leevike ei torka siis silma, kuna lind on suhteliselt pelglik. Leevikese hüüd “dijü!” on lihtsaim viis veendumaks linnu juuresolekus. Rohuneemel silmasin leevikesi esimest korda just talvel. See rühm – kokku kuus-seitse isast ja emast – maiustas põõsas. Hiljem külastasid lindude toidulauda. Sellel talvel aga kuulsin üsna leevikese hüüule sarnast laulu, natuke pikemalt ja madalamalt. Pärast selgus, et merikotkad liuglesid taevas, tegid vallatust ja hüüdsid.
Kui leevikese ingliskeelne nimetus on tõlkes pulli-vint (bullvinch), siis rohevint on ikka rohevint (greenfinch). Usutavasti oleme kõik silmanud neid rohelisi suuremaid ja nurgelisi mossis ilmega vintlasi karjadena ringi lendamas, eriti talvel. Aplalt tegutsevad nad talvisel toidulaual ajades sealt eemale teised ja reeglina kakeldes ka omavahel. Muidugi, leevike on rohevindist suurem ja temale riiukuked vastu ei saa. Samas, ega ka leevikesed väikesest jõukatsumisest ära ütle. Sügisel jälgisin pikalt, kuidas kaks isalindu päris vihaselt mõõtu võtsid, kellel on eesõigus poriloigus pesta ja juua.
Kuna tänase jutu kangelased armastavad talvel toetuda inimese abile, siis mõni sõna väikelindude talvisest toitmisest. Eelistada võiks töötlemata toitu: sihvkad, pähklid, pekitükk, mõnikord ka rasvast hakkliha. Mina katan lindudele toidulaua hommikuse töölemineku ajal. Seda tuleb teha regulaarselt, vast isegi kindlal kellaajal. Eriti tihased muutuvad närviliseks, kui toit “õigel ajal” kohal ei ole. Ettevaatlik tuleb olla toitmise lõpetamisega. Linnud on lisatoiduga harjunud, loodavad ning ootavad lisa ja kui seda ei saabu, võib toitumistunde napiks jääda. Ärgem siis kuritarvitagem usaldust. Kevadel aga on vajalik lindude võõrutamine – järjest vähema toidu väljapanek.
