Aastavahetus Korustes
Rahvast tuli kohale ka suisa päälinnast, ah mis me siin oma riigist räägime, kohal olid ka vennasrahva Soome sepad. Või noh, üks sepp, aga selle-eest suur ja tugev. Sihvakas mees, see Soome sepp, kauni habeme ja kadedaks tegevate läikivate pükstega, mis kõigil kohalolnud naistel silmadesse kavala helgi tõid.
Metsas oli ilus – puud lumes, küünlad palistamas sissesõiduteed. Uhke lõkkeplats püstkoja, välikäimla, pinkide ja väikese vankermajaga oli lumest puhtaks roogitud ja seda valgustasid suured palkidest tõrvikud. Külavanem Pinnu ei ole niisama mees. Kohale oli tellitud uhke a-capella bänd, kes esitas sütitavaid ja kaasakiskuvaid lugusid, mispeale ka kuivatatud viinamari kaasa oleks laulma hakanud. Õnnetuseks oli Rosin siis just metsas, minu ja oma naisega Tondikivi otsimas...
Külarahvas laulis, jutustas, võttis väikest kehakinnitust ja ega väike napski laualt puudu olnud. Aeg lendas linnutiivul ja juba hakati sekundeid lugema, et vana-aasta vastu taevast lasta. Ossa, kui võimas ilutulestik oli kokku toodud! Kuulsin hiljem, et Eedikki oli Tallinna reakojas punastanud, et nende tulesäde Koruste ilutulestiku taustal nii trööstitult kesine tundus. „Maamees põline rikas, neil seal Tallinnamaksu ju pole,“ pomises ta lõuavoltide vahele.
Mul pole seni veel nii lahedat aastavahetust olnudki: metsas, värske õhu käes, koos nii mõnusate sõprade, lahke külarahvaga. Pärast väike tantsupidu Rõngus ja juba ma kargutasingi auto poole, et kalli naisega koos koju minna... imeline.
Suur tänu Koruste isandale lahke kutse eest!
