AnnabRe andis Peterburis kontserdi
Mõte tundus niivõrd tore, et asusime kohe asja kallale. Priidu entusiastlikul eestvõtmisel ja valla kultuurijuhi Elle abiga oli varsti selge, et idee on täiesti teostatav ja esinemiskuupäev saigi kindlaks määratud - 8. september.
Läksime suvepuhkusele teadmisega, et 11. esinemishooaja avame pidulikult Peterburi Jaani kirikus. Aeg möödub kiiresti nagu ikka ja augusti lõpp tuli peaaegu sama ootamatult kui talv Eestimaale - see tähendas, et viisadega läks ülikiireks, aga hea tahtmise korral pole miski võimatu. Tõestasime endale, et kaks korda päevas linna ühte punkti kaheksa ühe eesmärgi nimel tegutsevat inimest kokku saada pole mingi kunst.
Pikk teekond
Septembrikuu kuuenda päeva hommikul oligi kogu kamp ennast riburada pidi Renault bussi pakkinud ja sõit Peetrilinna võis alata. Pärast tundidepikkust ootamist Narva piiripunkti ootealal kogesime, et heade kaaslastega möödub aeg lennates ja juttu jätkub kauemaks.
Ansamblijuht Erki kannatus viimaks siiski katkes ja konstruktiivse sekkumisega tšinovnikute igapäevaellu suutsime viimaks pärast seitsmetunnist ootamist Eesti seljataha jätta ja siirduda Venemaa avarustesse.
Avarusega on lood siiski kehvasti, sest esiteks varjab vaatevälja lõputu karuputkede allee ja teiseks hakkab maad võtma pimedus. Samuti saab istmik lisaks päevasele istumismaratonile oma osa: ristivaod sõiduteel ei taha kuidagi lõppeda ja viidanumbrid Peterburini vähenevad hirm aeg laselt.
Viimaks hakkavad suurlinna tuled siiski paistma ja väikesele kohustuslikule eksiprogrammile ning vihmale vaatamata leiame lõpuks Peterburi südalinnast Dekabristide tänavalt imearmsa valgustatud kirikumaja, kuhu Aivar Mäe eestvedamisel kõigi ja kõige kiuste on loodud võimalus hoida ja luua osakest Eesti kultuurist ja olemisest selles uhkes maailmalinnas.
Tundmatu kollektiiv Eestist
Et tund juba üsna hiline, siis sätime end sisse kirik-kont serdimaja hotellipoole mugavates tubades ja vajume üsna pea sügavasse unne, sest järgmisel päeval tuleb anda täispikk kontsert sellesama maja helevalges saalis.
Hommikul särab taevas päike ning pärast hommikusööki ja pisikest jalutuskäiku lähiümbruses, kus kuulus Maria teater, mis peagi saab gigantse kuldse uue majapoole ja rohkesti kanaleid ning kuldselt sillerdavaid kirikukupleid, oleme oma kodumajas tagasi ja alustame prooviga.
Kontserdisaali akustika on ülihea - laulda on lausa lust ja pisike ärevus, mis enne esinemist ikka kipub tulema, saab ületatud. Esinemiskostüümides lavaleminekut oodates arutleme omavahel, kas mõlemad pealtvaatajad on kohal - eks kodused üle-eestilised luureandmed ju selles suhtes meid olid hoiatanud...
Saalis oli aga meie rõõmsaks üllatuseks oluliselt rohkem inimesi, kes laupäevasest imeilusast pärastlõunast hoolimata olid otsustanud tulla kuulama nende jaoks tundmatut kollektiivi Eestist.
Elamused linnast
Pireti vaimukad teema kohased laulututvustused loovad saalis kohe rõõmsa elevuse. Sellele lisaks veel paar venekeelset laulu ning maailmalinna kontserdikülastajate südamed on võidetud. Pärast kontserti tuleb nii mõnelegi saalisviibijale selgitada, kuidas Eestis olukord ja viidata ka sellele, et peagi astub samas saalis üles Eesti laulukultuuri üks tippe - Eesti Rahvusmeeskoor. Selgub, et tulihingelisematel kontserdihuvilistel on piletid juba olemaski.
Kontsert antud, panime bussile hääled sisse ja sõitsime avastama Peterburi linna kogu tema ilus. Meie mehed avastavad kohe endas sõdalashinge ja leiavad, et kõige olulisem vaatamisväärsus on kindlasti ristleja Aurora. Neeva-äärsed tiirutamised viimaks meid selle halli metallkolaka juurde viivadki, aga jõuame enne silmata ka imekauneid arhitektuuripärle alates Talvepaleest ja Iisaku katedraalist kuni tundmatute restaureeritud majade-kirikuteni.
Öine sillavaatemäng oli elamus omaette - seista sadade inimestega külg külje kõrval Neeva kalda ja Talvepalee vahel ja vaadata tuledesäras silda taevasse pooldumas. Võimas!
Tagasi kodus
Pühapäeva hommikul tervitab meid särav päike ja seega on üsna kohe otsustatud, et veedame vähemalt hommikupooliku imekaunis Peterhofi mõisas ja selle lähiümbruses.
Piinlikult hästi hooldatud iluaed, mere poole kulgev purskkaevukaskaad ja päikeses kiiskavad kullast kujud, ajastutruudes kostüümides muusikud pargiteel - see on vaid väike killuke muljetest, mille Peterhofist koju kaasa võtame.
Pärast käiku Lomonossovi linna söögikohas, mis klišeedest kubisevale sisekujundusele end siiski restoraniks peab ning üle tunni aja sööki oodata laseb, viib tee meid tagasi Ivan gorodi.
Igasuguste piirijamade kartuses jääb seekord kahjuks külastamata Kroonlinn, kuhu Nõu kogude ajal tavainimesele pää su polnud ja oleks seetõttu kindlasti väga põnev. Ent vastu ootusi saame probleemideta üle piiri ja oleme kõigi nelja rattaga taas koduse Eestimaa pinnal.
Urmas roolib AnnabRe väsinud, ent muljetest tulvil seltskonna kodudesse ja selleks korraks võime kõik - Kaja, Silja, Piret, Ester, Priit, Erki, Uku ja Urmas - olla rahul ja õnnelikud, et üksteise jaoks alati olemas oleme ja koos muusikast rõõmu tunneme.
