Arula külapäev, 593 aastat esmamainimisest
Kuidas sisendada oma järgmistesse põlvkondadesse kodutunnet ja teadmist, kus on kodu, mis on kodu, mis on kodukoht.
Aprilli viimasel laupäeval võis Arula küla teedel kohata Lutsu talu poole ruttavaid külaelanikke, kes jalgsi, kes rattaga, kes autoga. Külamehed olid korrastanud lõkkeplatsi, pannud pidutelgi üles, naised aga vaaritasid head-paremat peolauale panemiseks.
Peole tulnuid rõõmustas Nuustaku naistantsurühm rahvatantsudega, Lille Tali väikesed pillimehed oma pillilugudega, Varju Teder imeliselt kõlava kandlemänguga. Toomas Uibo üllatas kõiki pidulisi kanuusõitudega. Isegi tema enda kõikenäinud silmad jäid imetlema müstilist vaatemängu, kui "murueidetütred", see tähendab kaunites rahvariietes kaunid Nuustaku rahvatantsijad kanuudega Lutsu järvekesel tiirutasid. Orienteerumiseski saadi oma võimeid proovile panna.
Talutares oli käsitöönäitus ja samas võis tutvuda põhjalikumalt ka Arula mõisamaa ajalooga. Kõigile huvilistele tutvumiseks oli esitletud Arula ajalooveebi mahukas, väga sisutihe, tohutu fotomaterjaliga varustatud kirjatükk. Peaaegu 600 aasta tagusest ajast tänapäevani pajatavad mõisnike, kooliõpetajate, -õpilaste, kirjanike, kunstnike, talude, taluelanike jne. lood. See on ühe kogukonna, sügavalt lugupidamist vääriv ajalugu ja side põlvkondade vahel. Sügavat lugupidamist vääriv, hindamatu väärtusega töö, on meie oma külast, oma Arula mõisamaalt. Kogu külarahvas on tänulik Piret Barkalale, kes taludest ja arhiividest kogutud materjalid veebi üles riputas. See uskumatult suur töö, üle 300 lehekülje, ühe põlise Eesti küla-mõisamaa ajaloo jäädvustamine tulevastele põlvedele, saab ehk kunagi külarahva abiga ka kaante vahele.
Samuti tunnustati Mauri Mändoja aastakümnetepikkust kivide, rändrahnude, kalmete, põlispuude ja matkaradadega tegutsemist. Sel aastal pühitseti ka Otepää talvekirikus Mauri avastatud 102aastane leeripoiste pilt.
Alles kolmas Arula külapidu, kuid juba on tunda, et rahvas tuleb heameelega kokku. Oli ju Arula Otepää kihelkonna suurim küla. Tulevad vanaemad-vanaisad lapselapsed käekõrval. Tuleb neidki, kes oma Arula koolikaaslastega pole 50 aastat kohtunud. Austamist väärivad need, kes on kodukohta alles jäänud ja vaatamata raskustele maaelul hinge sees hoiavad! Palju on huvitavaid ideid, kuidas kodukohta elamisväärsemaks muuta, nii et nooredki tagasi tulla tahaksid. Unistuste elluviimiseks on vaja tugevat kogukonda. Kindel on, et ilma kodutundeta lapsed jäävadki kodutuks.
Täname kõiki oma küla inimesi, kes meie ühispeost osa võtsid. Täname ka tublisid peole kaasaaitajaid: pillimehi, rahvatantsijaid, mehed, kes oma pillid kaasa võtsid ja mängisid, võimendusega tegelevat Einarit, põnevust pakkuvaid Väike-Järve filmimehi ja kõiki teisi. kes meile ajaloomaterjale tõid ja igati kaasa aitasid ühise päeva meeldivale sisustamisele.
