Autolavkade eelkäijad olid kaltsukaupmehed
Igal aastal, suviti, sõitsid kaltsukaupmehed meie linna. Nad ostsid kokku kaltse ja tasusid savinõudega: mitmesuguses suuruses kausid, kannud, kruusid jne. Sel päeval oli alati palju sagimist. Naispere vaatas üle kõik panipaigad, pööningud ja kapipid ning korjasid kulunud ja mittevajalikud riideesemed kokku. Siginat-saginat kui palju! Ja potivalik oli suur!
Mina olin siis alles laps ja mulle meeldis väga selline omamoodi kaubavahetus. Vanaema valis mulle väikese savikausi välja ja valas sinna alati minu jaoks piima hapnema. Küll oli mõnus sellest kausist võtta lusikaga hapupiima. Kogu kausitäis oli nagu tarretis - üks suur klimp. Vastavalt sellele, kui suure lusikatäie võtsin, siis nii suure "klimbi" sain. Seda hapupiima ma segada ei tahtnud. Hiljem lisandusid kaubavalikusse plekkkaaned purkidele ja veel üht-teist defitsiitkaupa. Lõpuks tekkisid kioskid, kuhu sai kaltsud, vanapaber ja kondid ära viia ja sealt anti vastu kaupa, aga see polnud enam see, polnud üldse huvitav. Kaltsukaupmehed jäid ajalukku.
