18.-22. aprillil 2012 oli võõrustajateks Vastseliina gümnaasiumi pere. Alljärgnev osa reportaažist on valminud tekstiõpetuse tunni tööna 11. klassis, kogus eesti keele ja kirjanduse õpetaja Külli Lendsaar.

Ootusärevus Vastseliinas

Juba päeval võtsime külalistele vastu sõitnud koolikaaslastega ühendust, olles ise põnevil, missugused on Vastseliina teel olevad Comeniuse-õpilased. Saime vastuseks, et õpilased on toredad ja jutukad. See muutis meid veelgi ärevamaks.

Kõigi plaanide kohaselt pidi bussitäis Euroopa õpilasi saabuma väiksesse Vastseliina alevikku kell 22.00. Õnneks jooksis kõik nagu õlitatult ning bussitulesid nägime mõni minut enne kümmet õhtul. Noortekeskusesse olid lisaks noortekeskuse juhatajale jõudnud ka direktor, õppealajuhataja ja õpetaja Terje Mägi. Ootasime, kui kõik õpilased ja õpetajad olid jõudnud noortekeskusesse. Nägime, kuidas enamus neist olid väsinud ja ootasid, millal pikali saaks heita. Meie tublidel koolikokkadel oli igaühele valmistatud võileib, mis oli kõigile meeltmööda.

Kui kõik soovijad olid keha kinnitanud, jagati ungarlased peredesse. Ka mina võõrustasin ühte 15-aastast Ungari poissi. Pärast seda suundusid Inglise õpilased ja ülejäänud riikide õpetajad Kubija hotelli. Esimesel õhtul ei õnnestunud õpilastega väga palju rääkida, sest kõik olid veel tagasihoidlikud ja väsinud.

Laura Kivilo

Slackline'i demonstratsioon

20. aprillil tulid Vastseliina gümnaasiumisse Värskast pärit noored poisid. Kolm poissi tegelesid sellise alaga nagu Slackline ja näitasid Comenuse projekti raames oma oskusi. See spordiala kujutab endast nagu köielkõndi, ainult et köie asemel on kummilint.

Nad jõudsid kohale üks tund enne etteastet ja panid slackline´i kooli spordisaali üles. Juba tundsid mõned asjast huvi ja proovisid nööri peal kõndida. Ega see kellelgi eriti hästi välja ei tulnud. Värska poisid sõnasid, et nööril käimiseks tuleb harjutada 2-3 päeva. Ja kõige tähtsam selle ala puhul on tasakaal.

Kell kukkus ja rahvas voolas kohale. Poisid kõndisid nööril ja näitasid tasakaalu. Kuna nad ei osanud piisavalt inglise keelt, tõlkis neid Merlis Pajustik. Nad ei saanud näidata kõike, mida nad oskasid, sest nöör oli kinnitatud alumiiniumist võrkpallipostide külge. Poisid andsid võimaluse teistel ka proovida. Et inimesed julgemad oleksid, jagati proovijate vahel kleepse.

Kuna nad ei saanud näidata isegi põhilisi trikke, pakkusid demonstreerijad võimaluse minna välja. Rahvas oli nõus. Väljas kinnitati kummilint võistluste standardite järgi kahe puu vahele ja seal said nad märkimisväärsemaid trikke teha. Kummilindil küll kõnniti, hüpati ja tehti saltosid. Peale lõpetamist jäeti slackline üles ja proovida tahtjaid jagus.

Kevin Eerik

Cood bye, Comenius!

Pühapäeva, 22. aprilli hommikul kell 09.00 oli noortekeskuse eest väljasõit. Õpetajatest oli seal õppealajuhataja Küllike Nagel ja noortekeskuse juhataja Merlis Pajustik. Ka osad õpilased olid hüvastijätuks lehvitamas.

Külalistega läks Tallinnasse kaasa neli õpilast: Madli-Greete, Ermo, Laura ja mina. Taanlased olid juba öösel hakanud Tallinnasse sõitma, sest neil läks lennuk juba varajastel hommikutundidel. Kõik olid väga väsinud eelmisest päevast, sest laupäeva õhtul oli disko olnud ja huvilised võisid jälgida öist orienteerumisvõistlust. Enamus bussis olevatest inimestest magasid kogu tee Tallinnani.

Jõudnud Tallinna lennujaama, tänasid õpetajad ja õpilased meid meeldiva ja suurepärase kogemuse eest. ,,Oli väga hea näha, et nii palju õpilasi on projekti kaasa haaratud. Teie õpetajad on lati väga-väga kõrgele tõstnud", erilausus belglaste õpetaja. Ka õpilased olid väga rahul. Lennujaamast lahkudes tegid hispaanlased, nagu neil on kombeks, meile põsemusi ja kallistasid. See oli väga liigutav, sest seda tegid ka need, kellega ei olnud jõudnud nende päevade jooksul sõnakestki vahetada.

Loomulikult lisasid kõik üksteist suhtlusportaalis Facebook sõbralisti. Ka praegu suheldakse omavahel. Õpilased igatsevad siia tagasi. Järgmine reis toimub oktoobris Hispaaniasse. Ootan seda väga, sest lähen ka ise sinna.

Merlin Adason