Käesoleval aastal on põlvakad ette võtnud  õpetada Teppo-tüüpi lõõtspilli valmistamist ja sellel mängimist ka lõunanaabritele lätlastele. Vastutasuks õpetavad lätlased oma rahvusliku kandle valmistamist ja sellel mängimist. Kuidas see peale poolt aastat tööd välja on kukkunud, saab näha ja kuulda Harmoonikal, kus esineb Eesti-Läti projekti koondorkester. Lisaks lõõtspillile on selles orkestris kuulda ka kandleid, viiuleid ja mandoliine.

Kuna käimas on rahvuskultuuri pärandiaasta Pärandita pole pärijat, siis Harmoonika väljendab selle kontekstis mõtet: Pojad pärivad pilli. Noori lõõtsamängijaid on peale tulemas järjest rohkem, selle eest kannavad hoolt nii Põlva Muusikakool kui MTÜ Lõõtspilliselts, mis korraldavad nii pilli mängu- kui pilli valmistamise õpet. Noor Põlva pillimees Toomas Ojasaar on kaks korda võitnud Võru Folkloorifestivali lõõtsade võistumängimise. Põlva lõõtspillipoiss Mart Kirotar, kes on osalenud kõigil kolmel Harmoonika peol, tunnistati sel aastal üleriigilisel pilliõpilaste konkursil parimaks mängijaks oma vanuseklassis ja tänavusel Võru folkloorifestivali lõõtspilli võistumängimisel noorte klassi parimaks mängijaks. Harmoonika peo avaloo mängivadki peo noorimad: 11-aastane Mart koos 10-aastase pillitüdruku Kristin Semmiga.

Ainulaadne on peo lõpus esinev lõõtspillide koondorkester. Traditsioonis pole lõõtspillid eriti saanud mitmekesi koos mängida, kuna pilli valmistajad tegid pillile häälestuse kuulmise järgi ja nii tuli see igal pillil veidi erinev, mis omakorda välistas pillide koosmängu. Nüüd on pillimeistritel abiks kaasaegsed vahendid, mis võimaldavad timmida pillide häälestuse ühesuguseks ja nii on uuematel pillidel võimalik ka koosmäng. Sel aastal musitseerib koondorkestris 70 lõõtspillimängijat.

Põlva korraldab lõõtspillipidu kolmandat korda ning sel aastal on sellel ka festivali mõõde, sest pillimänguga alustatakse päev varem üheksateistkümne (19) Külaharmoonika peoga, mis toimuvad Põlvamaa kaunites kohalikes peopaikades.

Külaharmoonika pidude eesmärgiks on tutvustada seda omapärast ja kaunikõlalist pilli ka lõõtspillimängijata külades, et ka sealsete perede pisemad pojad või tütred võiks kuulda lõõtspilli häält ja vaadata, kuidas lõõtspilli mängitakse.  Lugedes lõõtspillientusiast Heino Tartese kogutud pillimängijate lugusid saab selgeks, kui määrav on pillimehe elus olnud see esimene isiklik lõõtspillikogemus. Pealegi on lõõtspill pill, mida õpitakse mitte noodi, vaid kuulmise järgi. Külaharmoonika pidusid aitavad korraldada kohalikud kultuuriseltsid ja -korraldajad.