Eksperiment: perekond proovis linnaaias kanu pidada
Nii nagu elus on, et info ja asjad tulevad inimeste juurde, kes on valmis seda vastu võtma, kuulsin viimastel aastatel siitsealt, et (linna)aedades, isegi nt Londonis, peetakse nn suvekanu. Ja kuidagi tekkis endalgi mõte proovida ise ka kanadega hakkama saada.
Kõige keerulisem osa kanade võtmises oli abikaasa nõusserääkimine, mis võttis aega isegi üle poole aasta - mõlemal poolel olid oma kaljukindlad argumendid ja teineteise soovide ühtlustamine oli päris keeruline. Kui sügisel pidas kogu pere minu ideed hulluks, siis kevadeks suutsin tuima järjekindlusega kõigile selgeks teha, kui vahva see on ja ilmselt ma ikka tüütasin inimesed nii ära, et löödi juba käega -no las ta siis proovib.
Kanad vajavad elamiseks kuuti ja aedikut, ka toitmise ja pesitsemise kohta on omad reeglid - õnneks on internetis palju õpetusi, pilte ja jagatakse kogemusi ning nii sai hoolega teooriat õpitud. Ja kõige olulisem, minu osav abikaasa kopsis ja saagis mitu pikka päeva ning kanadele sai uhke kodu koos kõige vajalikuga. Panime veel koduseid värviülejääke majakesele peale ning rõõmus kanakodu oligi valmis!
Ja siis nad tulid!
Ja siis nad tulid, 10 kana, farmist, mis müüb pidevalt oma aasta munenud kanu, sest vanemate tootlikkus juba langeb. Meie uued pereliikmed nägid saabudes välja rääbakad, olid nad ju terve eelnenud elu elanud traatpuuris. Ei osanud nad alguses ei siblida, õrrele minna ega pesas käia. Meie juurde tulemisega maailm nende ümber muutus ja seetõttu olid nad stressis ja õnnetud. Õnneks kohanesid kanad paari nädalaga ja õppisid „päris" kanade oskused selgeks.
Küll me ise olime uhked! Oma kanad! Oma munad! Uskumatu tunne on äsjamunetud kuuma muna peos hoida! Ja kui head on need toidud, mille sees on oma kanade munad. Istusime abikaasaga kõik vabad hetked kanade juures ja lihtsalt vaatasime, mida nad tegid ja rääkisime aina kanadest ja sellest, mida nad teevad, milline kana on millise iseloomuga - nagu iga uhke värske lapsevanem oma maailma kõige ilusamast ja targemast ja paremast lapsest.
Meie bokser ei saanud alguses üldse aru, mis elukad tema territooriumile on toodud. Koer tahtis uute tegelastega mängida, neid taga ajada, veidi näksata, aga loomulikult ei sobinud see kanadele ja muidugi mitte ka meile. Ja nii olidki alguses õues kas koer või kanad, hiljem mõlemad korraga, kuid ainult koos inimesega. Nii saabus lõpuks ka leppimine. Praegu võib kana tulla lamava koera juurde ja tema nina all uhkelt patseerida - koer on sellist nägu, et teda üldse ei huvita.
Tõusud ja mõõnad
Elus on ikka tõuse ja mõõnu, nii ei ole ka meie kanapidamises olnud kõik ainult lust ja lillepidu.
Kui kellelgi tekib küsimus, kas kanapidaja saab ka kodust pikemalt ära käia, siis vastuseks on, et paar päeva saavad need linnud iseseisvalt hakkama, aga pikema perioodi puhul võiks olla keegi, kes neil vett vahetab ja munad ära korjab. Meid aitasid head naabrid, nii et ükski käik suvel ära ei jäänud.