Aktus oli armas ja pidulik. Sellele järgnes lühike klassijuhataja tund, kus saime lastega rahulikult tutvust teha. 1. septembrit jäid meenutama laste toodud lillesülemid, mis pakkusid silmailu veel mitmeteks nädalateks.

Esimene täispikk koolinädal tundus lõputu meie mõlema jaoks. Kõigepealt oli vaja lapsi tundma õppida, suhelda lapsevanematega, tegeleda paberimajandusega ja lisaks tegeleda ka tundide ettevalmistamisega. Õhtul koju jõudes oli ainuke mõte, et saaks magada. Reede saabudes oli tunne nagu oleks võitnud Bingo lotoga jackpoti, õnnis puhkus oli saabunud.

Teise nädala keskpaigaks oli tekkinud juba mingi rütm ja nädal möödus väga kiiresti. See oli ka nädal, kus tundsime üsna ühtemoodi, et naudime oma tööd ja ei vahetaks seda mitte millegi vastu. Siia nädalasse mahtus nii ebaõnnestumisi kui ka suuri õnnestumisi, viimaseid oli muidugi rohkem. Ja kui koju jõudes arvuti taha istudes loed lapsevanema kirja, kus seisab, et laps oli kodus öelnud, et tal on kõige parem õpetaja või et lapsele meeldib koolis käia, siis pole õnnelik olemiseks rohkem vajagi.

Hetkel käib kolmas koolinädal ja tunne on endiselt hea. Hommikul ärgates ei tea kunagi, mida päev toob, kuid oleme ise positiivselt meelestatud ja loodame seda ka anda edasi oma õpilastele, sest õpetaja rõõmus meel peegeldub ka laste säravates silmades.