Grit ja Grete: Eesti nobedaimad õed
Kohtun õdedega nende kodus Säreveres. Kahjuks on noori pea võimatu koos tabada: Gritil tihe treening- ning võistlushooaeg, Grete Tallinnas opereeritud põlve taas koormusele allutamas.
Lõpuks, kui õed koduaia nurgas laua taha saan, on Grit väsinud, aga õnnelik. Massiivne klaasist kuldmedal võib päikeses rahulikult särada, Euroopa noortemeistri tiitel seitsmevõistluses on saavutatud ja jäävalt tema.
Grete on lihtsalt rõõmus. Vaatamata sellele, et põlveoperatsioon tõmbas kriipsu peale osalusele just toimunud juunioride EMile Tallinnas, on ta lootusrikkalt uusi eesmärke sihtimas, üheks nendest kindlasti järgmisel aastal toimuvad juunioride maailmameistrivõistlused.
Vanema õe treeningud meelitasid ka nooremat
Kuidas siis õed sporditegemise juurde jõudsid? Grit: „Kuni kolmanda klassini tegelesin ma võimlemisega, siis kutsuti mind Leonhard Soomi kergejõustikutrenni. Esimestes treeningutes oli eriti vahva see, et sai koos suuremate poistega staadionil jalkat taguda. Noorem õde Grete, kellel oli kodus igav, hakkas minuga kaasas käima, toona küll staadioni ümbruses mängimas jalgrattaga sõitmas."
Grete: „Ma ei tahtnud jah kuidagi üksinda koju jääda. Kui õde läks treeningusse, läksin minagi kaasa ning otsisin siis omale sobiva tegevuse. Nii tuli kuidagi märkamatult kätte aeg, kui isegi sai regulaarselt harjutama hakatud. Alguses muidugi mitte eriti suure õhinaga. Mäletan, et kui treener käskis minna ja soojenduseks teha ühe kilomeetrise metsatiiru, läksime meie hoopis sõbrannadega mustikaid sööma. Täna enam selliseid trikke ei tee, treenin heal meelel, sest muidu, vastumeelt tehes, poleks sellel mõtetki."
Esimesi võistlusi meenutades tõdeb Grit, et küllap ta kuidagi televisiooni võistlussarjaga „10 olümpiastarti" seotud oli. „Olin ise ka rõõmus, et suudan nii kiiresti joosta," ütleb ta.
Grete seevastu meenutab, et esimestel võistlustel tuli tal rinda pista mitu aastat endast vanematega. „Kui esimesed lõpetasid 600 meetri jooksu, oli mul veel paarsada meetrit joosta, siis oli küll selline tunne, et ega sellest sporditegemisest suur midagi välja tule," naerab ta. Läks aga natukene aega ning pärast ühte talve oli Grete juba esimeste seas. Siis polnud enam kahtlust, et peaks millegi muuga tegelema kui sport.
Grit tunnistab, et temale oli raskeim aeg see, kui ta kooli ja treenerit vahetas. „Läksin pärast kümnenda t klassi õppima Tartu Kivilinna Gümnaasiumi. Eks eemalolek kodust, uued kooli- ja treeningukaaslased, kõik see tekitas algul pisut stressi, aeg aitas aga sellest üle ja kõik laabus." Täna õpib Grit Tartu Ülikoolis kehakultuuri ja kuulub ülikooli spordiklubi ridadesse.
Seitsmevõistlus on selline ala, mille lõpptulemus sõltub igast korralikult sooritatud üksikalast, üks kehv tulemus võib kõik nurjata. Grit: „Loomulikult annab iga hea tulemus juurde enesekindlust, eriti kui rebimine esikoha pärast on võrdlemisi tasavägine. Siis annab iga kaugemale hüpatud sentimeeter ja kiiremini joostud aeg just mulle lisapunkte. Viimasel võistlusel üle kolmesaja punkti parandatud isiklik rekord oli suur samm edasi, samas tunnen, et ressursse on veelgi ja tulemuse parandamine pole võimatu."
Kaotus sunnib veelgi rohkem pingutama
Grete: „Kunagi ei saa loobuda võistlemast hea koha nimel seepärast, kui mõni ala ebaõnnestub, sama võib juhtuda ka liidritel mõnel teisel alal. Siis on võimalused jällegi võrdsed.."
"Kõige napim ja valusam kaotus oli eelmisel aastal maailmameistrivõistlustel, kui sain neljanda koha vaid ühepunktise kaotusega. Nimelt olin enne viimast ala, 800 meetri jooksu, kolmepunktilises eduseisus ja koha säilitamiseks oleksin pidanud oma rivaali kindlasti edestama, tema isiklik rekord oli aga pea kümme sekundit parem kui minul. Lõpptulemusena ületasime finišijoone korraga, tema sajandiksekundiline edu tõi aga vajalikud punktid just temale. Valus kaotus, kuid kindlasti lisas see suurel hulgal treeningutahet."
Mida toob tulevik? Grit: "Tänavu on veel mitmed olulised võistlused, üheks selliseks on minu jaoks kindlasti Hiinas Shenzhenis toimuvad üliõpilaste olümpiamängud, ehk universiaad. Loomulikult on sihikul ka järgmisel aastal toimuvad olümpiamängud Londonis. Hetkel on oluline taastuda viimasest pingelisest võistlusest, head tulemused eesolevatel pole aga sugugi välistatud."
Vallutamata tipud ootavad
Grete: „Tänavu võistluskalendris enam olulisi võistlusi pole, käin Tallinnas nii-öelda taastustreeningutel, et põlveoperatsiooni järel taas normaalselt treenima hakata. Sihiks on ikkagi eelkõige järgmise aasta juunioride maailmameistrivõistlused, eelmise korra neljas koht vajab ju hädasti parandamist. Loomulikul seisab ees koolilõpetamine. Kahjuks edasised võimalused õppimiseks ja treeninguteks eriti Eestiga seotud ei ole. Valik langeb pigem Ameerika kõrgkoolide, kes andekaid sportlasi otsivad, või siis Rootsile."
Ka kergejõustik on ala, mis nõuab kulutusi nii varustusele kui ka treeninglaagritele. Siin tõdevad õed, et lisaks praegustele sponsoritele on palju tuge saadud ka vanemate rahakotist. Selleks aga, et sponsorid sind toetaksid, peavad olema korralikud tulemused ette näidata.
Õdedel häid saavutusi on. Perekonna toetus, andekus ja visa treening viivad neid veel loodetavasti mitmelgi korral pjedestaali kõrgemale astmele. Edu ja jõudu neile selleks.
_______________________________________________________
Ebe Reier, võistluskaaslane
Mõlemad on toredad ja positiivsed inimesed, võistlustel keskenduvad sadaprotsenti. Mõlemad on ka andekad ning neil on ette näidata väga häid kohti ja tulemusi nii maailma kui ka Euroopa tiitlivõistlustelt. Pöialt olen mõlemale hoidnud ja nemad hoiavad Eesti kergejõustiku lippu kõrgel.
Gritti tean ma juba väga ammusest ajast. Olles aasta vanem, oleme koos võistelnud alates "10 olümpiastardi" aegadest. Ta on väga hästi oma nõrgemad alad järele aidanud ja tugevamad alad on veel paremaks läinud. Ta on teinud suure arenguhüppe ja teeb stabiilselt oma tulemused ära. Varu on kindlasti iga ala pealt tulemas. Kahju, et Ostrava U23 võistlusel täiskasvanute MM-i A-normi ja Eesti rekordit ei tulnud, aga samas on hea, kui ühel võistlusel kõik võib-olla ideaalselt välja ei tule, siis on, mida järgmisel võistlusel oodata.
Gretel on kindlasti samamoodi paljudel aladel varu. Hetkel on tal nõrgemaid alasid rohkem, aga ta on võimeline suurteks tulemusteks ja nõrgemate alade järele aitamiseks. Ta on alles noor ja loodetavasti saab ta oma vigastustest võitu ning temalt võib oodata ja loota suuri tulemusi. Kahju, et Grete koduselt EM-ilt kõrvale jäi, aga vigastustega pole mõtet võistelda. Tuleb järgmist hooaega ja suuri tulemusi oodata.
Deivi Šadeiko, ema
Tüdrukud on vaieldamatult väga tublid! Nad on paljuski erinevad, kuid paljuski sarnased. Neil on sarnane suhtumine sellesse, mida nad teevad - neil on olemas eesmärgid ja selle poole liiguvad mõlemad teadlikult paljustki loobudes, rasket tööd tehes, et kordaminekutest kunagi rõõmu tunda. Samas nagu me kõrvalt näeme, teevad nad seda kõike naudinguga.
Gritil on esimene töövili võidetud ning kindlasti annab see suure motivatsiooni jätkata ja veel suuremaid sihte seada. Gretel tuleb kindlasti raske aasta, kuna kool tahab lõpetamist ja tuleb mõelda, mida elus edasi teha, samas on tal suur eesmärk järgmise aasta juunioride MMil korralik tulemus teha.
Arvan, et tänu tüdrukute tõsisele suhtumisele ja pühendumusele on neil lihtsam ka tulevikus oma elus hakkama saada ükskõik mis eluvaldkonnas. Ükskõik, mida tüdrukud oma elus teevad, otsustavad või mille poole püüdlevad, meie isaga oleme neile alati toeks.
