Mida lapsed õppekäikudest arvanud on, mida teada saanud, näitavad katkendid nende kirjutistest. Valikus on eht-lapselikud, siirad, natuke naljakadki nopped.

Porkuni paemuuseumi alumisel korrusel oli välja pandud palju huvitavaid kivimeid, näiteks dolokivi, mis tegelikult on paekivi. Giid rääkis, kuidas paekivi on tekkinud ja sellest ka, miks paberi tootmisel kivipulbrit kasutatakse. Trepiastmed olid kitsad, kõrged ja järsud ning kõrgel vaateplatvormil oli jube olla. Nägime palju kivisorte ja kivis säilinud taimi ning loomi.

Saime süüa paekivist tehtud pulbrit.

Tamsalu lubjapargis nägime põletusahjude varemeid. Kui ahjud veel terved olid, nimetati neid ringahjudeks.

Seal olid mingid tunnelid, kus ähvardas oht. Käikudesse ei tohtinud tegelikult minna, aga mõned lapsed ikka läksid ja tegid seal oma facebooki pilte. Tahaksin lubjaparki tagasi minna käruga, läheksin põlevkivi tooma. Mõne kivitüki sees oli nii ilus muster, nagu mingi pits või ämblikuvõrk või lumehelves. Giid ütles ühe mustri kohta, et see on nagu Haapsalu rätik Tamsalu moodi.

Kohtla-Nõmmel nägime kaevandusmasinaid ja naljakaid jalgrattaid, millega kunagi lõhkajad sõitsid.

Kaevanduspargis ütles giid, et nüüd on meie ees hästi suur kopp, kuhu me võime sisse ronida. Ha-ha-haa: kopp ees!

Saime maa all rongiga sõita. Kunagi sõitsid kaevurid sellega edasi ja tagasi. Rongisõit oli päris hirmus, sest seal oli pime ja mürises. Giid näitas meile, kuidas kaevandusmasinad töötavad. No need masinad tegid ikka jubedat lärmi. Muuseumis sadas lagi läbi.

Käisime ka Kiviõli tuhamäel. Sinna oli väga raske ronida, sest trepp oli jääs, libe ja natuke katki. Mõni isegi kukkus, aga muidu oli lahe.

Õpilastele meeldivad niisugused väljasõidud, olgugi et mitmed on varem ühes või teises külastatavas paigas käinud. Projekti raames on paar huvitavat käiku veel ees: detsembri lõpupoole külastame AHHAA-keskust Tartus ning jaanuaris läheme Tõravere observatooriumisse.

Jääme põnevusega ootama!