Heino Saar: Kas on otstar­bekas jätkata gümnaasiumihariduse andmist Luunja Keskkoolis?

Eesti riigis on ikka aegajalt suure käraga erinevaid reforme algatatud. Käesoleva aasta esimesel poolel jõudis järg hariduse, täpsemalt gümnaasiumihariduse kätte.

Peamisteks põhjusteks kaks ammuteada asjaolu: õpilaste arvu ning riigipoolse rahastamisvõimaluse vähenemine. Ministeeriumi tippametnike, ministri ja asekantsleri poolt käidi hooga välja arvud, kui suur peab olema minimaalne õpilaste arv gümnaasiumis ning kui mitu gümnaasiumi oleks Eesti jaoks otstarbekas pidada. Kõik see on meile meediast teada. Ometi saab iga mõtlev inimene aru, et selline reform poliitilistel põhjustel, ja mitte ainult, iialgi ei realiseeru. Samas kõik nõustuvad, et mõistlikku muutmist haridusväljal on siiski tarvis.

Vaatame lähemalt Tartumaa hetke­seisu. Paar aastat tagasi anti güm­naasiumiharidust siinmail peale Tartu linna gümnaasiumide ja Nõo Riigigümnaasiumi veel kümnes mu­nitsipaalkoolis. Alates möödunud õppeaastast lõpetati vastuvõtt Ran­nu Keskkooli gümnaasiumiastmesse. Käesoleva õppeaasta alguse seisuga kõigub õpilaste arv üheksa munitsi­paalkooli gümnaasiumiastmetes 136 õpilasest (Ülenurme Gümnaasium) kuni 32 õpilaseni (Kallaste Keskkool). Luunja Keskkool on selles tabelis ta­gantpoolt teine 35 õpilasega. Üle saja õpilase on Elva Gümnaasiumis (132) ja Lähte Ühisgümnaasiumis (120). Veel 1999.a. oli Luunja koolis sama näitaja 53 ning sellega oldi maakon­nas täpselt keskel, so 5. kohal. Läh­tel oli toona gümnaasiumiastmes 66 õpilast ning koht järjestuses samuti kolmas.

Möödunud kuu lõpus korraldas Tartu Maavalitsus kahel päeval ringkäigu kõigisse üheksasse kooli, et tutvuda olukorraga ning kujundada maavalit­suse seisukoht võimalikest muutus­test. Ise osalesin teisel ringkäigu päe-val, mis algas Luunja kooli tutvusta­misega. Järgnevalt käisime Võnnus, Aslatskivil, Kallastel ja Lähtel. Nii nagu on suured erinevused õpilas­te arvus, on väga erinev ka õpikesk­kond ning koolihoonete olukord, ehk moodsas keeles öeldes taristu. Iga kool püüdis tutvustada oma eripära ja näitas paremini renoveeritud ruume. Selle grupi koolidest oli peajagu üle Lähte Ühisgümnaasium, kus on täie­likult renoveeritud peamaja, uus õp­pehoone tööõpetuse klasside tarbeks (üheks õppesuunaks koolis ongi teh­noloogia), maakonna kõige suurem spordihall ning 72 kohaline õpilasko­du. Kooli kõige esimese ja populaar­sema õppesuuna, meediaga, alustati juba 90ndate aastate esimesel poolel. Kooli direktori sõnul pani kooli aren­gule aluse 1995. aastal tehtud otsus õpilaskodu rajamisest. Praegu õpib Lähtel õpilasi 12 Eesti maakonnast. Direktor on öelnud, et gümnaasiumi püsimiseks peab olema mõistlik arv õpilasi, hea tase ja atraktiivsed õppe­suunad.

Suures osas on renoveeritud ka Alatskivi Keskkool. Nemad peavad gümnaasiumina jätkamise eeliseks ja vajaduseks teiste gümnaasiumide kaugust ning õpetamise head taset. Enamus lõpetajatest jätkab õpinguid tuntumate Eesti kõrgkoolide riigiee­larvelistel kohtadel. Puudust tunneb Alatskivi Keskkool õpilaskodu järele. Praegu kasutavad õpilaste majutami­seks neljatoalist korterit, kuid looda­vad lähiajal probleemile lahenduse leida.

Kallaste vene gümnaasium on mõ­nes mõttes hubane, kuid midagi uut peale vahetatud akende sealt praegu ei leia. Ka kohalik linnapea arvab, et õpilaste vähesuse tõttu ei suuda kool pikalt gümnaasiumina jätkata.

Võnnu Keskkool oli 1999.a. gümnaa­siumiastme õpilaste arvult (27) maa­konnas viimane. Praegu õpib samas astmes 40 õpilast. Koolimaja on kõige viimati ehitatud keskkoolihoone Tar­tumaal, aknad vahetatud ning maja väljastpoolt renoveeritud. Seest veidi kulunud, kuid omapärase arhitektuu­riga ja hubane. Oma eriliseks õppe­suunaks peavad rootsi keelt.

Järgnevalt aga küsimuse juurde, mis pealkirjas püstitatud: „Kas on otstar­bekas jätkata gümnaasiumihariduse andmist Luunja Keskkoolis?" Hari­dusministri poolt sõnastatud güm­naasiumivõrgu ümberkorraldamise eesmärgid on: kõrge õppekvaliteet, võrdne kättesaadavus piirkonniti ning süsteemi tõhusus. Rõhutatud on, et just sellises järjestuses. Alates 1992.a. ei ole gümnaasiumiharidus enam kohustuslik ning gümnasistide jaoks on kadunud koolipiirkonnad. Sellest ajast alates on Luunja Kesk­kooli gümnaasiumiosa komplektee­runud selliselt, et osa meie põhikooli lõpetanutest on suundunud mujale, peamiselt Tartu gümnaasiumidesse (reeglina on need tugevad õpilased); linnast aga oleme vastu saanud ala­ti mitte kõige edukamaid ega õpihi­mulisemaid õpilasi. Protsess, mida kutsutakse õpirändeks, on toiminud lumepallina, kasvades aastast aastas­se. On teada ja tuntud tõde, et kõrget õppekvaliteeti saab üldjuhul tagada koostöös tugev õpetaja ja tugevad õpetatavad. Seda näitavad ka Ees­ti kõige edukamad gümnaasiumid, kuhu on suur tung ning kes konkursi korras saavad omale kõige tugevama kontingendi. Luunja kooli olulisi­maks miinuseks on tema geograa­filine asukoht. Märkimisväärne osa vallaelanikest elab juba praegu kahes linnaga piirnevas külas, Lohkvas ja Veibris. See on piirkond, kus elanike arv jätkuvalt kasvab. Kuna linnakoo­lid on neile praktiliselt silmside kau­gusel, siis ainult üksikud neist õpivad Luunjas ning ei ole alust arvata, et see tendents edaspidi muutuks. Seda eriti gümnaasiumiosas.

Seadusest tulenevalt on kõik güm­naasiumid kohustatud järgmisel õp­peaastal rakendama vähemalt kolme õppesuunda ning lisaks võimaldama õpilastele peale kohustuslike põhi­ainete erinevaid valikaineid. Luunja Keskkooli juhtkond ja enamus õpe­tajaid on tänaseks aru saanud, et nii väikese õpilaste arvu korral ei ole see reaalselt teostatav. Meie põhikooli lõpetajad on juba aastaid tajunud, et Tartu koolidest on võimalik saada tu­gevam põhi edaspidiste eesmärkide saavutamiseks ning on meilt lahku­nud. Muidugi võidakse mulle siinko­hal vastu vaielda, sest on Luunjaski medaliga lõpetajaid, kuid eks me kõik tea, et igal reeglil on erandid.

Teine ministeeriumi poolt välja käi­dud printsiip on gümnaasiumihari­duse võrdne kättesaadavus kõigile soovijatele. Võrdsed võimalused tä­hendavad eelkõige seda, et väga hea gümnaasiumihariduse saamiseks ei pea igast Eestimaa nurgast sõitma Tar­tu või Tallinna eliitkoolidesse õppi-ma. Eesmärgiks on teha ühtlasemate võimalustega gümnaasiumid, kuid selle eelduseks on taas piisav hulk õpilasi. Kuna enamik meie õpilastest elab Tartu linna lähiümbruses, siis on nende jaoks linnakoolides õppimine loomulik. Aastad on näidanud, et lin­nas gümnaasiumis käia on võimalik igast valla piirkonnast. Kõige kauge­mal asuvad mõned Viira, Pajukurmu ja Kavastu küla majapidamised, kuid ka nendest jäävad Annelinna koolid vaid ca 20 km kaugusele. Tõsi küll, nii mõneski kohas on probleemiks halb või olematu bussiühendus, kuid sellest on siiani üle saadud ning saa­dakse ka edaspidi. Loomulikult tuleb ka vallal selles osas lahendusi otsida, kui Luunjas gümnaasiumiosa enam ei ole.

Võrdset kohtlemist on valla õpilas­te osas rakendatud kogu aeg: tasuta ühistransport, gümnasistide koo­lilõuna 50%-line kompenseerimine vallaeelarvest (põhikooli õpilaste koolilõuna tasub riik), keskkooliõpi­laste täiendkoolituse (peaasjalikult juhilubade taotlemine) rahastamine. Kõike seda ei ole vallal plaanis ka­otada. Viimastel aastatel oleme oma valla kulul finantseerinud täiendkoo­litust 60% ulatuses ka teistest omava­litsustest Luunjasse õppima tulnute­le. Kahjuks ei ole ka see abinõu õpi­laste arvu vähenemist peatanud.

Kolmas ümberkorralduste eesmärk on süsteemi tõhusus. Ilmselt on päris keeruline mõõta hariduse tõhusust. Koolile on ettekirjutatud klasside suurused, kui mitme õpilasega pe­aks õpetaja toime tulema. Kui see arv muutub poole väiksemaks, siis võib võtta seda kui kohalikku eripära; kui õpilaste arv aga muutub kordades väiksemaks, siis tuleb küll öelda, et see ei ole enam tõhus. Õpilaste arv on määravaks riigipoolse nn pearaha saamisel, millest suur enamus kulub õpetajate palgaks. Haridusministeeri­um on lubanud, et alg- ja põhikooli­dele kompenseeritakse õpilaste vähe­susest tingitud puudujääv summa rii­gi poolt, kuid gümnaasiumiosas seda enam ei tehta. Selline lähenemine on ju õige, sest mida väiksem on laps, seda lühem peaks olema vahemaa kodu ja kooli vahel. Samuti eraldatak­se riigi poolt rangelt gümnaasiumiosa rahastamine alg- ja põhikooli rahas­tamisest. Seni on kõiki väikese õpi­laste arvuga gümnaasiumiklasse ülal peetud põhi- ja algkoolile mõeldud rahadega. Tunnistame kõik, et õpeta­jad soovivad ja peaksidki saama oma tööle väärilist palka. Kui rakenduvad õppesuunad ja valikained, siis võib juhtuda, et rühmas on kaks - kolm õpilast, kelle ees seisab õpetaja, kes loomulikult soovib samuti saada vää­rilist palka.

Kas see ei oleks juba sulaselge rais­kamine?

Praegu on Luunja kool üks nendest, kus gümnaasiumiosa rahastatakse osaliselt põhikooli arvelt. Kui see järgmisest aastast keelatakse, tuleb kulu kanda vallal. Personalikulud moodustavad 75% kogu kooli eelar­vest, millest tuleb sel aastal riigilt 65% ja vallaeelarvest 35%. Järelikult olukord kogu valla jaoks halveneb. Suurema õpilaste arvuga koolides on omavalitsuse osa oluliselt väiksem. Ühe olulise argumendina gümnaa­siumiosa kaotamise vastu on välja toodud asjaolu, et maja jääb tühjaks, aga „karpi" peab ju kütma. Kuid kõik hoone majandamiskulud kokku moo­dustavad vaid 12,5% kooli eelarvest. Kusagil on kriitiline piir, milleni saab vald kooli personalikulusid enda kan­da võtta. Võibolla oleks otstarbekas see raha hoopis investeerida, et meie lastel oleksid kaasaegsed tingimus­ed hea põhihariduse omandamiseks kodulähedases koolis. Riigi poolt on välja öeldud, et rahaliselt toetatakse edaspidi vaid alg- ja põhikoolide ning jätkusuutlike gümnaasiumide reno­veerimist ja õpitingimuste paranda­mist.

Pika loo lõpetuseks tahan öelda, et meie kõik soovime oma lastele pari­mat. Põhikooli lõpetaja on juba pii­savalt iseseisev ja isepäine oma vali­kute tegemisel. Vaevalt ta väga arves­tab, mida soovitavad vanemad, veel vähem huvitab teda, mida arvavad vanavanemad või mingid vallatege­lased.

Pigem siis juba toetagem nende vali­kuid.

Heino Saar

vallavolikogu esimees