Hooldekodu ratastel
Sel korral valisime esimeseks sihtkohaks Vana-Võru maantee ääres paikneva Eesti Maanteemuuseumi, kust siirdusime edasi Obinitsa-Vastseliina piirkonda.
Maanteemuuseumi arendamisega on toodud külastajaskonnale lähemale teedeehituse areng muinasajast kuni 20. sajandi keskpaigani. Huvitav oli tõdeda, et teede ajalugu algab muinasajal hagudest ja roigastest ehitatud teedest, mida nimetati sooteedeks ehk soosildadeks. Nende äratundmine tekitas vanemates inimestes rõõmsat elevust. Kahjuks osutus nende ületamine ratastoolidel võimatuks. Positiivse mulje jätsid hooldekodu elanikele ka püstaia näidised – tuttavlikud elemendid lapsepõlvest. Tore oli taaskohtuda vana eesti taluvankri ning pikkvankri ehk troskaga. Meespere käis põhjalikumalt uudistamas vana masinaparki, kus juttu jätkus kauemaks…
Oma põhieesmärki järgides siirdusime mööda Võrumaa maastikule omaseid käänulisi teid Kirikumäe maastikukaitsealale, kus imetlesime Eesti haruldast järve- Kirikumäe järve, mille vesi on happeline ja sisaldab väga vähe mineraal- ja orgaanilisi ühendeid.
Nägime ära Vastseliina Katariina kiriku, Seto Muuseumi ning jalutasime kohalikul kalmistul.
Võrumaa kaunist loodusest saime veelgi suurepärasema elamuse Meremäe vaatetorni jalamilt, rääkimata vaadetest, mis avanesid vaatetorni tipust.
1986. aastal püstitatud Seto Lauluema monumenti külastamata ei saa sealtkandist mitte ära tulla. Mälestusmärk on pühendatud kõikidele kuulsamatele sealtkandi lauluemadele, eeskätt Hilana Taarkale, Miko Odele ja Irö Matrinale.
Vaatamata pikale reisile ja tekkinud päevaväsimusele jõudsime uudistada Härma müüre Piusa jõe ürgorus. Erilised on nad oma erksavärviliste savikihtide ja majesteetliku püramiidja kuju tõttu.
Siinkohal suur tänu bussijuht Aivar Jõgarile mõistva suhtumise ning tolerantsuse eest!
