Huvitava elusaatusega endine spordimees Evald Tupits sai 90-aastaseks


Huvitava elusaatusega endine spordimees Evald Tupits sai 90-aastaseks
Foto: Jukko Nooni

Täna tähistab oma 90. sünnipäeva nõmmelane Evald Tupits, kes on end eesti spordilukku kirjutanud mäesuusatajana ja suusahüppajana. 1940. ja 1941. aastasse jäi esikoht slaalomis Eesti esimestel mäesuusatamise meistrivõistlustel ning 1941 võit Mustamäe hüppemäe avavõistlustel.

Edukalt alanud sportlasekarjääri lõpetas Teine maailmasõda ning osalemine Soome sõjas tõi aastatepikkuse vangipõlve Venemaa vangilaagrites. Sõjaeelsel aastal oli Tupits seotud aga ka spordiseltsiga Nõmme Kalju, mängides viimase ridades jalgpalli. Evald Tupits on teadaolevalt viimane elusolev mees, kes kuulus sõja-eelsesse Nõmme Kalju jalgpallimeeskonda.

Evald Tupitsa enda sõnul tal kahjuks väga palju toonasest jalgpallielust meeles ei ole. «Mängisin Nõmme Kaljus 1939-1940, olin siis 17-aastane, teised mehed olid minust kümmekond aastat vanemad, need on kõik juba mulla all,» lisab ta nukralt.

Kalju hiilgeajad jäid 1920. aastate lõppu, kui meeskond kuulus mõned aastad ka kõrgliigasse. «Siis kui mina seal mängisin, kuulus Kalju teise või kolmandasse liigasse. Üks meeskond, kellega tollal mängisime, oli Kohila Püsivus, teisi võistkondi paraku enam ei mäleta,» räägib Tupits.

«Eks noorest peast sai paljude spordialadega tegeletud, kõige rohkem tegelesin ma aga suusatamisega. Kui Mustamäe suusahüppemägi 1941. aastal avati, õnnestus mul hüpetes esikoht võita, tegelikult olin ma rohkem slaalomimees,» meenutab ta oma sportlasekarjääri algust.

Sõda rikkus karjääri

1944. aastal võttis Evald Tupits osa Soome sõjast ning aasta hiljem mõisteti ta selle eest vangi. «Kinni läksin Kristjan Palusaluga ühel päeval, pool tundi oli vahet, kui meid kambrisse visati. Magasime Patareis 16 kuud pead kohakuti, siis viidi mind Vorkutasse, hiljem Uhtasse. Mul vedas, et sain kohe elektrikuks ja pääsesin igapäevasest kaevuritööst, mis mehi tappis. Seepärast sain laagris isegi sporti teha, mängisin vangilaagri jalgpallimeeskonnas,» kirjeldab ta oma vangipõlve.

Vangilaagri jalgpallimeeskond 1953. aastal. Evald Tupits seisab keskel. Foto: erakogu

Pärast Stalini surma oli õhkkond vabam ning laagrite vahel toimusid isegi turniirid. «Pallimängimiseks oli aega kõigest paar suvekuud, muul ajal oli ju lumi. Meil oli meeskonnas üheksa meest. Nii me siis käisimegi püssimehe saatel teises laagris palli mängimas.» Lisaks jalgpallile mängis Evald Tupits vanglas ka võrkpalli ja korvpalli, aga kuna toit oli vilets, polnud rohkemaks jaksu. «Elu oli üldiselt seal karm ja tööd oli vaja ka teha, ega see spordilaager ei olnud,» lisas ta.

Pärast vangla-aastaid Evald Tupits enam tippspordiga ei tegelenud. Töötas suusavabrikus ning kuni pensionile jäämiseni Silikaadi tehases elektrikuna. «Eks töökohas sai küll pisut veel mängitud, kuid liigatasemel ma rohkem pole jalgpalliga tegelenud.»

Tupits leiab, et noored ei tegele tänapäeval piisavalt spordiga ja seetõttu on ka saavutused kesisemad, kaasaarvatud jalgpallis. «Kui ma noor olin, siis me tegime kodulähedasele platsile oma «staadioni», seal olid meil kuulitõukeringid ja hüppekastid. Suvel pidasime iga päev oma kampadega võistlusi, siis mängisime veel jalgpalli ja võrkpalli. Nüüd aga on noortel teised huvid, olgugi, et võimalused on suuremad, ei ole osavõtjaid. Ööklubid on aga kogu aeg inimesi täis,» mõtiskleb endine spordimees.

*artikkel on osaliselt lühendatud, algselt on see ilmunud 2008. aasta septembris Nõmme Sõnumite erilehes Nõmme Kalju Jalgpallisõnumid.