Imavere on luuletuse sisse pandud

17. aprillil kohtusime Rah­vamajas luuletaja Contraga, kodanikunimega Margus Konnula. Palju kuulsime sellel õhtul tema loomingut autori enda esituses. Nagu ta muu jutu sees ka nimetas, ammu­tab ta inspiratsioone kõigest ja seda on ka aru saada tema luuletusi kuulates, et ta on luuletanud kõigest ja kõigist.

Alustas ta toreda luuletusega, siinkirjutaja lemmik Contra loomingust „Imelised atlee­did", ning õnnestus ka teine lemmikluuletus „Brünett ja blond" tollel õhtul ära kuulda. Saime esitada nii kirjalikult kui ka suuliselt luuletajale küsimusi. Tänu sellele saime teada, et tema meelest peab armastusluulet kirjutama. Et talle meeldib rohkem riimis luuletusi kirjutada, aga on ka vabavärssi kasutanud. Contra rääkis oma kooliajast, et üldi­selt oli ta keskmine õpilane, aga mitte väga hea käitumi­sega, noh rohkem ulaka poi­si moodi. Noorpõlve aega meenutades tuli tal meelde, et kohanimega Kanepi on palju arusaamatusi olnud. Nimetus Kanepi Tarvitajate Ühisus, samuti Kanepi aiand, kõlab ju kahtlaselt. Oma kirjani­kunime sai ta nii, et elatud elu jooksul on tal olnud pal­ju hüüdnimesid, aga Contra meeldis talle endale kõige rohkem. Rääkis ka, et ta on oma olemuselt kõige vastu, see tähendab, et on ka vastu­olemise vastu, mis omakorda tähendab, et on kõige poolt. Peale luuletamise peab ka talu, alles mõned päevad ta­gasi tegi heina ja seletas kohe ka lahti, et ostis kellegi käest heina. Jookseb pikki maid, käib maratonidel. Võrokiilt ei ole kogu aeg rääkinud, hakkas rääkima siis, kui pos­timehe ametit pidas. Kõige ekstreemsem lugu postimehe ameti aegadest on, et kui juba kuulsaks sai, pidi teisi posti­ringile usaldama. Tema jaoks oli postimehe amet liiga kin­nine aja suhtes, aga kutsesobi­vuseksami tegi ära, kuigi ette selleks ei valmistunud, sest tal oli savi. Aga postimeheks sai, sest ka tööle võtjal oli savi, kuna kedagi oli ametisse vaja ja valikut ei olnud. Kui küsiti, kas geenidega on ka luuleand edasi antud, siis kiitis oma poega Herbertit, kes luuleta­vat ja mängivat pilli, on ka isa luuletusi viisistanud. Contra õpetas ka, et kui naisterahvas palub oma vanuse ära arva­ta, siis on viisakas öelda, et numbert ei tia, aga igatahes te näete noorem välja.

Kui paluti improviseeri­da, siis kirjutas Contra sellise luuletuse:

Minu jaoks on värske piim

sama hea kui superliim,

kui mul ees on piimakann

vaevalt põgeneda saan.

Bussiga inimetega kohtuma sõites olevat tal kombeks ko­hast, kuhu sõidab, luuletus kirjutada. Imaverest siis valmis liinibussiga siiapoole sõites järgmine luuletus:

IMAVERE

Kima läbi Imavere

nagu läbi piimamere,

on see piim või muutub kooreks,

sina jätka ikka kümblust.

Nii jääd igavesti nooreks,

kauniks vormid huulte ümbrust.

Kui sind ründab väsimus, siis

asi ka ei ole vussis,

uju saeveski kaudu,

hangi portsjon paadilaudu.

Paat on tubli piimajuht ja

paadistki võid nägu uhta

kastes käsi piimamerre,

aina piima ima verre.

Viimne laul kui tuleb laulda,

maetagu mind piimahauda.

Kui ka elasin ma jobult,

pärast surma saab must jogurt.