Inglise keel mõttes, Eesti südames
Väide, et inimesel on võõrkeel päris selge siis, kui ta suudab selles keeles mõelda, peab Aeda sõnul paika. Ta on isegi end tabanud aeg-ajalt mõtlemas inglise keeles.
Tallinnas Nõmmel üles kasvanud Aet sattus Türile paarkümmend aastat tagasi. Perekondlikel põhjustel, nagu ta ise ütleb. Nõmme ja Türi on tegelikult mõneski sarnased – aedlinnad ju. Nõmmet iseloomustavad männipuud, kevadpealinnas neid just palju pole. Ehk on see kokkusattumus, et Türi ainuke männipuude park asub kohe Aeda kodu kõrval, meenutades talle kunagist kodulinna.
Mäss kiusliku õpetaja vastu
„Mu haridustee algas Tallinna 20. Keskkoolis. See tundus emale toona parim võimalik valik. Esiteks logistika – bussipeatus asus kohe kooli ees ja teiseks – esimese klassi jütsidel algas koolipäev 10.30, mitte kell 8 või 14,“ meenutab ta. Seda eelist sai pisike Aet nautida küll vaid esimesel õppeaastal, edaspidi tuli koolis käia ikkagi õhtupoolses vahetuses. Aet meenutab, et algklassides õppisid temaga samas klassis praegu Eesti Vabariigi Presidendi pressibüroo juhina töötav Toomas Sildam ja endine Eesti suursaadik Kreekas Peep Jahilo.
Aet oli hea õpilane. „Päris viieline mitte, aga hea ja sõnakuulelik. Ainult füüsikaõpetajaga tuli päris palju puid ja maid jagada. See õpetaja oli arvamusel, et ainuke, kes füüsikat „viie“ peale oskab, on tema ise. Ka parimad õpilased olid tema arvates väärt vaid hinnet „neli“ ja ülejäänud „kolmesid“ ja „kahtesid“. Tema õpetusest ma mitte midagi aru ei saanud, ent üsna pea taipasin, et „kahte“ ta mulle ka ei pane ja ei pingutanudki enam parema hinde nimel. Nii oligi mu lõputunnistusel ainuke „3“ füüsika. Tagantjärele mõistsin, et asi polnud selles, justkui oleksime kõik rumalad olnud. Lihtsalt see inimene ei osanud ega tahtnud hästi ja huvitavalt õpetada ning oli kiuslik.
Hoolimata lõputunnistusel ilutsevast kolmest oli Aeda keskmine hinne 4,7. Tollel ajal pidi ülikoolis õppida soovija keskmiseks olema 4,5. Kõik neli eksamit ülikooli sisseastumiseks sooritas ta hindele „viis“.
Õpetajaamet hakkas meeldima
Ülikooli asus Aet õppima inglise keelt. Valikut põhjendab ta lihtsalt: tahtsin. „Mulle meeldivad keeled, need on minu jaoks lihtsad. Muide, mu tädi oli omal ajal inglise keele õpetaja. Ju siis see on samuti mingil määral mu valikuid mõjutanud või otsustele kaasa aidanud.“
Ülikooli lõpetanuna polnud tal konkreetset sihti silme ees. „Õpetajaamet polnud tollal mu südamesoov. Aga suunamise eest polnud eriti võimalust kõrvale hiilida. Mäletan seda päeva hästi, kui pakuti välja koolid, kuhu keegi tööle asub. Valikus olid muuhulgas Litsmetsa, Pärnu taga asuv Metsaküla ja veel mitmed väiksed Lõuna-Eesti koolid. Mind suunati Kadrina Keskkooli, mis oli maakoolide hulgas „tegija“ ehk mudelkool, mida teistele maakoolidele ikka eeskujuks seati,“ räägib Aet.
Järgmiseks verstapostiks sai Türi Majandusgümnaasium, kus Aet õpetas inglise keelt aastatel 1993-2005.
„Tegelikult ma ei kahetse, et sattusin kooli tööle. Mitte kusagil pole nii naljakas kui koolis. Aga samas on see ka väsitav: bürokraatia, koormus, nädalavahetused kulusid kirjandite ja kontrolltööde parandamisele ning oma aega justkui enam polnudki. Kõik see hakkas nüristama,“ tunnistab Aet. Samaaegselt andis ta tunde ka Türil tegutsenud Tallinna keeltekooli filiaalis. Ent keeltekooli saabusid segased ajad, kohalik eestvedaja lahkus ning filiaal lõpetas tegevuse.
2003. aastal oli Aet endas nii palju kindlust leidnud, et otsustas Türil avada päris oma keeltekooli, mida paar esimest aastat juhtis põhitöö kõrvalt, ent siis otsustas riigiameti jätta ja eraettevõtjana jätkata. „Keeltekooli loomisprotsessi juures olid mulle abiks ja toeks tolleaegsed õpilased ja ka mu pere, kellele ma selle eest väga tänulik olen. Süda valutab siiani, kui mõtlen sellele ajale tagasi. Mõlemad tütred olid ju väikesed, aga mina pidevalt kodust ära, oma asju ajamas,“ avaldab ta.
Väikelinn vajab keeltekooli
Aet on kindlal arvamusel, et keeltekoolid pole ainult suuremate linnade ja maakonnakeskuste elanike eelis, vaid just väiksemates linnades peavad olema võimalused võõrkeele omandamiseks.
YES Keeltekooli uksed on iga võõrkeelt õppida soovija jaoks avatud. Ja soovijaid jagub.
Keeltekoolis käivad oma võõrkeeleoskust lihvimas väga erinevad inimesed. On neid, kellel mingid baasteadmised olemas, ja neidki, kes alustavad Ast ja Bst. Need, kes sügisel õppima asuvad, teevad seda täie pühendumusega ning on kevadel kursuse lõppedes uhked oma saavutuse üle. See teeb loomulikult rõõmu ka keeleõpetajatele.
Õppimisest ei väsi
Aet ei väsi õpetamisest ega õppimisest. Pidev enesetäiendamine, koolitustel ja kursustel osalemine on tema jaoks vajalik ja tähtis. Praegu omandab ta oma teist magistrikraadi inglise keele alal. Kevadeks peaks valmis saama ka lõputöö, mille teemaks on loomulikult Inglismaa ning inglaslik elustiil ja meelelaad. Tänu magistriõppele avanes tal eelmisel aastal võimalus veeta neli kuud Šveitsi linnas Luganos. „Tegemist oli kümne Euroopa ülikooli vahelise projektiga „Kultuuridevahelised suhted“. Selles projektis osalemine nõudis väga palju ümberkorraldusi nii isiklikus kui ka tööalases elus ning oli majanduslikult üsna kulukas, kuid jäin tohutult rahule – suurepärased õppejõud, veel suurepärasemad kursusekaaslased. Seltskond oli tõeliselt rahvusvaheline, mina olin ainuke eestlane. Sealt saadud teadmistepagas on muidugi hindamatu väärtusega,“ meenutab ta.
Kuigi Inglismaa ja kõik inglise keelega seonduv on talle eriliselt hingelähedane, ei plaani Aet siiski võõrsile kolida. “Ma olen oma töö tõttu väga palju reisida saanud, eriti muidugi Inglismaal. Aga üha enam tunnen, et Eesti saab järjest armsamaks. “
Kodus olles meeldib Aedale käia koos sõpradega Hiiumaal ja Lahemaal matkamas või head klassikalise kontserdi elamust saamas. Head muusikat naudib Aet ka kodus – talle meeldib 1920., 1930. ja 1940. aastate muusika. Kui Inglismaal poes mõni põnev CD silma jääb, ostab ta selle kindlasti ära ja kodune plaadiriiul saab jälle täiendust.
Traditsioonilisele küsimusele “Mida sooviksid kuldkalalt?” vastab Aet: „Nii naiivne ma enam ei ole, et sooviksin maailmarahu ja rahvastevahelist igavest sõprust.
Paluksin inimestele rohkem tolerantsust ja üksteise mõistmist. Et me ei hakkaks kohe üksteisele hammastega kõrri. Isegi väga väike mürgine märkus võib su päeva ära rikkuda. Lisaks tolerantsusele oleks hea, kui inimesed kaasinimestega ka arvestaksid. Kui rääkida õigel ajal õiges kohas oma mure ära, mitte hoida probleemi endas ja oodata, et ehk laheneb ise, jääksid paljud edasised segadused olemata.”
Majanduslikke huvisid ta oma sõnul ei jahi. „Kuigi jah, kui mul oleks mõni miljon, päästaksin ära ühe väga armsa vana maja.“ Kus see maja asub, jätab ta enda teada.
__________________________________________
AGU SARV, abikaasa
Kui Aeta lühidalt iseloomustada, võib öelda, et ta on läbi ja lõhki vaimuinimene. Tema huvid on seotud kirjanduse, kunsti, muusika, kino ja teatriga. Meie väikene kodu ei mahuta enam eriti, kuid ikka leiab ta, et just see või teine eriti hea raamat on veel puudu ning ei möödu reisi, kust ta ei tooks 2–3 uut raamatut. Tema eriline kirg on aga Inglismaa: inglise keel, kultuur ja ajalugu. Kohati tundub, et ta teab nende ajalugu paremini kui inglased ise. Tänu oma visadusele on ta suutnud vedada ka mind, kes ma endise meremehena eelistaksin nüüd juba rohkem kodust elu, oma avastusretkedele nautima ilusat Inglismaa loodust ka väljaspool suurlinnu. Seejuures on tal eelnev kodutöö põhjalikult tehtud, ta teab täpselt kuhu tahab minna ja milliseid kohti on tingimata vaja külastada.Ta on korraldanud mitmeid reise ka oma keeleõppijatele ja tundub, et neile see meeldib.
Talle on olulised traditsioonid, tavad ja järjepidevus. Olen heldimusega jälginud, kuidas ta öösiti lastele kingitusi pakib, et need hommikul voodi kõrval oleksid, sest nii peab! Ka pühade tavasid tuleb täita ja piparkoogid peavad olema. See on midagi sellist, mis teebki kodust kodu. Vaimuinimesele omaselt on ta praktilise poole pealt kohati veidi eluvõõras ja tihti ka liialt sinisilmne, nii et mul tuleb teda aeg-ajalt kahe jalaga maa peale tagasi tirida. Abikaasana on ta ikka kannatlik ja andestav olnud. Sügav kummardus.
HIPE ROHILA, kauaaegne sõbranna
Tunnen Aeta aastast 1996. Noor Kadrina Keskkooli inglise keele õpetaja tuleb oma õpilastega Lahemaa loodusesse veoautost kaubataksoga ... Aet oli eelnavalt Lahemaale pühendunud giid ja mina elasin Oandu puutumata looduses. Nii need kaks noort naist – filoloog ja metsanaine sõpradeks said. Meenutus möödunust: esimesel kohtumisel omapäi jäetud õpilased saatsid 20 aastat hiljem tagasi toona minu köögipoolelt söödud grillkana. Vaatamata erinevale temperamendile ja ametile on meil üks hobi – matkata looduses. Korduvalt oleme seda teinud 1. jaanuaril või sünnipävadel. Aet on suur matkaja – jalgrattal, süstal, jalgsi ... Nüüd tegutseb naisteklubi, kus nauditakse loodust ja massaaži. Aet on väga pühendunud oma töösse. Suured saladused jäävad söbrannade vahele. Meiegi motoks on: armasta, palveta, söö ...
PIRET LAI, naabrinaine töö juurest
Esimesel pilgul jätab ta kindlasti rangema mulje, kui tegelikult on. Eks see tuleb ta õpetaja taustast (või tegeleb ta just selle pärast õpetamisega?) – õpilased tuleb juba eos paika panna, küll hiljem jõuab järeleandmisi teha! Kui esimesest ehmatusest üle saad, koorub tolle küll naeratava, aga ometi tõsisena tunduva kesta alt välja nalja ja naeru armastav inimene, kellega on kerge suhelda.
Imetlen tema juures omadust distantsi hoides läheneda. Aet ei ava ennast inimesena kohe. Aga kelle ta endale ligi laseb, selle suhtes on lojaalne – omasid hoitakse.
Ta teab, mida tahab. Ja oskab seda ka selge sõnaga välja öelda. Vahel see pelutab inimesi.
Aet oskab üllatada. Mind üllatab ta alailma sellega, kui kergesti ta laseb ennast kaasa haarata – vaatab sind sellise spetsiifilise pedagoogi pilguga, mis ei tõota midagi head, ja ütleb siis ootamatult: „No teeme ära!“. Ja teebki. Põhjalikult.
Aedaga on hea rääkida. Igasugustest asjadest. Tal on kõige kohta paljuteadva inimese huvitavaid vaatenurki. Aga aega on tal vähe nagu enamikel elust huvitatud inimestel. Ta tahab paljut kogeda, paljut tunda ja teada saada, teistele edasi anda. Ja teebki seda. Seepärast jääb tal vaid harva aega naudingule kaaslastega hommikuni maailma parandada.
Kui sul veab ja sa oled Aedale ligi pääsenud, siis võib juhtuda, et kuuled sumedas suveöös maailmaparandamise juttude vahele meeldiva tämbriga laulu ja plikalikku itsitamist veidi frivoolsete naljade üle.
