JÄRJEJUTT: Soontagana kanged mehed - murelikud jõulud ja head uudised pealinnast
Peksuposti kadumine kirikuväravast
“Olgu mis on, aga Järve Jaan kaotas kirikupostis peksmise.”
“Oli tal siis nii suur võim?”, küsis mees naabrivallast, kes oli tulnud sepise pärast Raademaale. Teda huvitas keeruline aidalukk.
“Eks see olnud õndsa Lantsremi (pastor Glanström)ajal, kui Jaan hakanud kirikus vastu rääkima. Kus kirikhärra kaevanud Jaani kohtusse ja talle mõistetud ihunuhtlust kirikupostis.”
“Kas Jaan sai ikka peksa?”
“Muidugi sai; kui palju just, seda enam ei mäleta. Pärast peksu vihastanud Jaan ja tõmmanud posti maast üles ja viinud kirikumõisa aida peale.”
Kas seesama post, mis praegugi veel aidalael on?”
“Just seesama. Jaan oli ise sealjuures ütelnud: Kaua ei ole sul enam au, et inimest su küljes pekstakse! Sest saadik kaotatud ka inimeste peksmine Mihkli kirikupostis.”
“Kaua kirikhärra ja Jaan veel kokku põrkasid?” küsis võõras.
“Seda pole kuulda olnud, aga eks Jaan kuulutanud kirikhärrale ette: Sina pead kaduma kui tina tuhka! Ja nüüd ei tea õieti keegi, missugune on vana kirikhärra hauakoht.”
(Pastor Glanström suri 1819.a. Kui temale pandi hauamärk Mihkli kiriku taga kalmistul, siis pandi see ligikaudse arvamise järele; veel rohkem- heideti liisku kahe hauakünka vahel, sest nimega ristid puudusid.)
“Eks mõni asi on küll täppi läinud,” jätkas esimesi mehi. “Näe, Jaan ütelnud vanasti, kui veel öösimõisast käidi peredes mehi püüdmas ja soldatiks võtmas: Kord tuleb aeg, kus isa võtab poja vankri peale ja viib vene soldatiks!.. Kas see pole nüüd tõeks saanud?”
Küsija vaatas võidutseva pilguga teistele. Keegi vastu ei vaielnud. Tähendab, prohvetil oli õigus.
“Järgmine!” hüüdis mölder. Meeste jutt katkes ja uus kott uudserukkiga veeretati kolu äärele.
Saadikud sõitsid Peterburisse
Mihklis oodati kuberneri kirja oktoobri lõpuni. Seda ei saabunud. Jäi üle viimane samm- sõita Peterburisse siseministrilt abi otsima. See oli juba raskem ülesanne: ükski valitud saadikuist ei valitsenud vene keelt ega tunnud pealinna. Kuidas otsida abi oma hädale? Noorim saadik- Mihkel Viljak- pöördus uuesti Carl Robert Jakobsoni poole. Oli ju temal sidemeid pealinnaga ja sealsete eestlastega nagu prof. Köleriga.
Jakobson soovitas Peterburis pöörduda Eesti advokaadi Härmase poole, kes ennemgi kodumaalt sõitnud õiguseotsijatele abiks olnud. Edasi andis Jakobson veel mõne pealinna eestlase aadressi, kes võisid saadikuid juhtida ja abistada, et nad hätta ei jääks.
Mihkli vanad mehed alustasid teekonda rahvariietes, nagu seda soovitas ka Jakobson: on rahvalik ja omapärasem, jätab paremagi mulje võimukandjatele. Mihklist sõideti hobustel Tallinna ja siit jätkati reisi raudteel. See oli huvitavam osa teekonnast, sest ükski meestest polnud veel raudteel sõitnud. Raudtee oli sel ajal veel uudiseks.
Vaksalist sõideti antud aadressi järele Jaani koguduse köstri Jüri Rosenbergi juurde. Rosenberg oli noores põlves olnud Mihkli kihelkonnas Keblaste kooli peal õpetajaks. (Nende endine perekonnanimi oli Väänjas.)
Rosenberg oli külalislahke, käis meestega kõikjal kaasas ja tutvustas neid ka pealinna vaatamisväärsustega.
Järgmine käik oli advokaat Härmase juurde. Mehed jutustasid oma muredest ja senistest käikudest Pärnu ja Riiga. Advokaat koostas meestele palvekirja ja tuli ise kaasa siseministeeriumisse.
6. novembril võttis siseminister krahv Nikolai Ignatjev Mihkli saadikud vastu. Ta oli nende vastu lahke, küsis suusõnal veel üht ja teist. Igakord pöördus ta saadikutele sõnaga “Armsad lapsed!”
Minister lubas oma otsuse anda Liivimaa kuberneri kaudu teada hiljemalt ühe kuu jooksul. Soovis meestele õnnelikku koju jõudmist ja lõpetas vastuvõtmise.
Kuberneri kaudu teadaandmise üle saadikud ei rõõmustanudki. Advokaat seletas aga, et ametlik asjakäik on sarnane, et minister saadab oma kirjad ikka kohalike kuberneride kaudu. See rahustas mehi.
Pealinna eestlaste peoõhtul
Saadikute viibides pealinnas suhtusid sealsed eestlased neile ülilahkesti, eriti veel üliõpilane Jakob Hellat. Ta viis saadikud Eesti Heategeva Seltsi peoõhtule, kus saadikuid kostitati ja julgustati. Vanad mehed- Soontak ja Viljak- oma rahvariietuses kujunesid peoõhtu huvipunktiks. Nad kandsid nööridega kuube, põlvpükse, musti sukki, pastlaid ja peltse. Saadikutelt taheti rahvariideid osta seltsile mälestuseks, missugune kavatsus jäi aga teostamata, sest mehed polnud nõus linnariietuses koju tagasi sõitma. Neile pakuti peale raha veel linnameeste ülikondi vastutasuks.
Seltsi esimees, rätsepmeister Käbi, viis saadikud hotell “Frühling`isse” korterisse. Hotellipidajaks oli Tartu päritoluga eestlane. Teenijaskond koosnes peamiselt eestlastest ja nii tundsid saadikud end siin kodusena.
Kirikukonvent kutsuti kokku
Saabusid vaiksed jõulud. Kirikuvalla rahva meeleolu polnud põrmugi pühadekohane, kuigi siseminister oli lubanud oma vastuse saata hiljemalt ühe kuu jooksul. Kuu ammu möödunud, siseministrilt ei mingit vastust. Kas temagi lubadus jääb lihtsalt lubaduseks?
Pühade ajal puutusid mehed rohkem üksteisega kokku. Vahetati mõtteid ja püüti leida teid raskustest väljapääsemiseks. Käidi koos Raademaal, kus otsustati pöörduda kirjalikult Mihkli kirikukonvendile ja paluda seda asja võtta arutusele. Seda enam veel, et Liivimaa kubermangu valitsusepatent nr. 3 1874. aastast seda otse juhatab teha, kui konvent muidu asju päevakorda ei võta.
Jõulupühade ajal koostati pikem kiri ja 30.detsembril esitati see kiriku eestseisusele. Jälle oodati, sest ega saksad iga külakirja ja kaebusepeale kohe kokku tule. Nii oodati ligemale veebruari lõpuni ja siis said konvendiliikmed- talupojad kirjaliku kutse tulla Mihkli kirikumõisa koosolekule. Päevakorras oli ka kirikuvalla rendikõrgendamise küsimus. Imelik küll: konvent hakkas sündinud asju tagantjärele arutama ja otsustama. Igatahes oli see siiski samm edasi.
Raademaa Mihkel Viljak- üks kolmest Riias ja Peterburis käijatest- oli konvendiliige. Ta ootas põnevusega, mis nüüd saab.
Ootamatu pidulaud talumeestele
Kirikumõisa saabudes ootas talupoegade esindajaid üllatus: kihelkonnatuppa oli kaetud pikk laud lõunasöögiga; ei puudunud isegi viin ja õlu.
“See on vist suurte sakste jaoks,” arutasid talumehed, sest tänaseks olid kõik mõisnikud konvendiliikmed kokku tulnud. Mehed võtsid aset vabas nurgas ja ootasid konvendi algust, nagu harilikult. Täna sündis hoopis vastupidist- algusest lõpuni.
Varsti ilmus pastor Schmidt, tervitas külamehi vagal kombel ja ütles head nägu tehes: “Armsad saadikud! Meil on siin täna palju läbirääkimisi ja aeg venib pikale. Et tühi kõht kedagi näpistama ei hakkaks, olen teile kehakinnituseks lasknud laua katta. Istuge siis lauda ja Jumal ise hoidku meid täna ühes meeles!” ütles ja lahkus saali konvendiliikmete-mõisnike juurde.
Imestusega vaatasid saadikud üksteisele: Mis see nüüd tähendab? Kirikhärra kostitab meid isegi õlle ja viinaga!
“Kas see käib nüüd kirikuvalla rendikõrgenduse eest või on see läätsaleem, mille eest peame omasaadiku-õigused ära andma?”
Mehed vaatasid lauale, mis otse ägas toitude rohkuse all. Mitmel oli pikem tee täna käidud ja kõht tõepoolest tühjaks läinud.
“Sööme küll, aga jääme oma südametunnistuse juure!” oli ühine otsus.
Kombekohaselt lauldi salm söögi alla ja saadikud istusid lauda.
“Küllap me täna läheme kokku,” arvasid saadikud. “Viskame mõned kõvad kärakad julgustuseks!”
Ja mehed võtsid julgust. Aimanuks pastor seda, poleks ta meestele viina annud. Nüüd tõusis nende julgus sakste vastu ja sellist sõnavõtmist polnud varematel koosolekutel kunagi olnud: seda enam veel, et mehed astusid välja õige asja eest.
Tormine koosolek
Kui konvent tööle asus, võeti mõned vähemtähtsad asjad üksmeelselt läbi. Pastor oli nähtavasti heas tujus ja vististi rõõmustas eneses, et oli osanud talumehi ette valmistada.
“Kirikuvalla kohapidajate kaebusrendi kõrgendamise kohta,” luges kiriku eestseisja Ditmar päevakorra lehelt.
Kogukonnasaadikud pärisid üksmeelselt aru, mis põhjal on juba niigi kõrgelt renti veelgi kõrgendatud? Pastor Schmidtile üteldi otse näkku: “Teie olete prouaga kaks ainukest inimest, kõik sündijad ja surejad maksavad, kirikuvald maksab renti ja kihelkond palka. Kuidas teie ei saa läbi?” pastor kippus jääma kitsikusse. Sarnast küsimust polnud ta oodanud. Ta püüdis ennast vabandada ja ütles käsi laotades: “See on vöörmündrihärra Ditmari asi.”
Nüüd pöördi terav ots Ditmari poole. Saadikud olid hoos ja seda oli toetanud pastori lõunasöök viina ja õllega.
“Mis põhjusel kõrgendas vöörmündrihärra Kurese ja Vastupä peremeestele ja saunameestele renti?”
“Uus rent ei ole mitte kõrge, teised on nõus seda maksma,” vabandas Ditmar.
“Kuidas ei ole kõrge? Tulge ja elage Kurese külaspae peal, küll siis näete. Vöörmündrihärra ütleb, et teised on nõus seda renti maksma. Aga miks ei lubatud vanadele peremeestele kõike seda, mis uutele lubatakse? Ja ütelge nüüd, mis kasu ajas teid renti kõrgendama? Konvent pole seda otsustanud ja ometi kuulutati Koonga vallamajas uued rendid välja?”
Ditmari puiklevad vastused saadikuid ei rahuldanud. Kui saadikud järjest kõvemini peale käisid, pahvatas Ditmar lõpuks välja: “Mina tegin seda pastorihärra nõudmise peale. Tema sõitis minu juurde Kõimasse ja ütles, et tema selle palgaga enam välja ei tule. Kirikuvallale võiks renti veel juurde panna. Ja ma tegin seda. ”
Saadikute pilgud pöördusid pastorile. Viimane oli jahmunud Ditmari ülestunnistamise pärast.
Mehed ütlesid omavahel küllalt, aga sakstele kuuldavalt: “Noh, nüüd ajab kurat Peltsebuuli välja!” Samas esitasid vallasaadikud juba kindla arupärimise: “Mis põhjal on kirikuvalla peremeestelt nende elumajad ära võetud? Nemad, talurahva saadikud, teavad väga selgesti, et kõik kirikuvalla rentnikud ise oma jõul ja oma kulul on ehitanud elumajad ja kõrvalhooned. Ka näitavad kirikuraamatud, et kirik ega kihelkond pole Kirikuvalla hoonete ehitamiseks ja parandamiseks kopikatki kulutanud. Kui nüüd on need hooned kõik kuulutatud kiriku omaks, siis peame ka nende hinna rentnikele välja maksma. Nii suurt maksukoormat meie endi peale küll ei julge võtta.”
Järgnes rõhuv vaikus. Ditmar trummeldas sõrmedega lauale, pastor näris alumist huult. Säärast väljaastumist polnud kumbki täna oodanud. Ei mõjunud ka pastori sõna, kui ta enne sööki ütles kihelkonnatoas: ”Jumal ise hoidku meid kõiki ühesmeeles!”
Kui Ditmar püüdis põhjendada rendi kõrgendamisetarvidust, sähvas Mihkel Viljak vahele: “Täna näeme jälle, kui õige on rahva kõnekään, kus üteldakse: mõisnikud võtavad pehmema liha, aga kirik paneb ka kondid nahka.”
See vahemärkus osutus tunglaks püssirohutünni. Mõisnikud ja õpetajad kõnelesid omavahel ärevalt saksa keeles ka selle peale karanud Ditmar laua tagant püsti ja hüüdnud eesti keeles:“Viljak on kirikut ja aadliseisust hirmsasti teotanud. Ma nõuan seda protokolli üles võtta ja teda anda kohtu kätte karistada!”
Viljak ei saanudki vastamiseks suud lahti teha, kui Kõima valla saadik Jüri Kukk Matsitoa talust vastas Ditmarile: “See, mida ütles siin Viljak, on igas majas esimene ja viimane jutt. Minu oma nainegi kaebab alati, et ta peab viimase kui lihanatukese ja või laste suu eest ära müüma, et korjata mõisale rendiraha.”
Ditmar lõi rusikaga lauale, sest nii ei olnud temale veel ükski ta renditalupidajatest vastanud, pealegi teiste sakste ees: “Sa laimad mind juba teiste kuuldes, ma annan sinu kohtu kätte!”
Kukk palus, et Ditmar seda lahkesti teeks: ”Siis kuuldakse ometi kord kohtukulli ees, kuidas Kõima rentnikud elavad ja ägavad.”
Koonga vallasaadik Mihkel Sittenberg tõusis püsti koosoleku laua tagant ja ütles tugeva häälega, mis kostis üle äreva jutukõmina: “Ditmari härra ütleb, et Viljak on kirikut teotanud, aga meie võime kõik tunnistada, et Viljak tahab kiriku au kaitsta, sest teie tahate seda teha röövliauguks. Teie olete need, kes tõstavad renti nii palju, et inimesed ei jõua seda maksta ja lõpuks riisute nende elumajad ka veel ära. Teie võite seda ju vägivallaga küll teha, aga see on kiriku au teotamine ja iga ausa ristiinimese südametunnistuse vastu.”
Selle peale oli sõna Kalli vallasaadikul Pentse Koodi Aadul: “Läätsalestal ei ole murdes südant, niisamuti on ka mõisnikkudega, kes seda ei küsi, kas talupojal jääb hing sisse või ei.”
Sõna olid küsinud järjekorras veel Võrungi saadik Jäärundi Jüri Leppik ja Riintali (Friedenthali) saadik Aadu Koikson.
Ditmar kargas laua tagant püsti ja karjus üle teiste: “Siin võib täna veel peksmist ja tapmist ette tulla, mina tahan see asi takistada ja lõpetan kohe konvendi koosoleku.”
“Laske nüüd rääkida ka nendel, kes küsisid sõna!” hüüti talurahva esindajate poolt.
“Koosolek on otsas, sõna enam ei saa!” Ditmar lõi käega ja lahkus pastori eluruumidesse. Talle järgnesid ka teised mõisnikud.
N.Ritting Võrungilt jäi aga talumeeste juurde, kus vahetati mõtteid aset leidnud vahejuhtumise üle.
“Ritti härra ei lähegi teiste sakste juurde?”
“Mina hoian talurahva poole, mul pole nende hulgas midagi teha. Ma ei taha sarnasele asjale kaasa teha.”
Saadikud lahkusid kirikumõisast, samuti ka Võrungi mõisa rentnik Ritting. Mõisnikud jäid veel kauaks kirikumõisa. Mis nad seal harutasid, jäi külameestele teadmatuks. Peremamsel Anna rääkinud pärast, et ta viinud tuppa rohkesti viina ja õlut.
Konvendi koosolek oli enneaegselt lõpetatud. Pastor Schmidt kustutas päevakorrast rendiküsimuse. Seletanud hiljem, et konvent pole seda asja üldse vastu võtnudki.
Teist korda siseministri juurde
Kui sai teatavaks kirikukonvendi lõhkiminek, otsustasid vanad rentnikud Koonga vallamajja kokku saadikud peaksid teist korda sõitma Peterburisse siseministri juurde. Kuna Võrungi mõisa rentnik N.Rittig oli talupoegade poole üle tulnud, siis otsustati teda paluda kaasa sõitma.
Omapoolseks, teiseks saadikuks valiti noor Viljak, kes juba kord seal käinud ja kellest loodeti ka suuremat abi kui elatanud peremeestest. Pealegi polnud nad nõus sõitma.
Viljak sõitis Võrungisse ja kandis meeste palve ette. Rittig nõustus kaasa sõitma, määrati ära sõiduaeg kindlaks ja märtsi 18. alustati teekonda. Järgmise päeva hommikuks jõuti pealinna.
Mindi otsemat teed advokaat Härmase juurde. Härmas imestas, miks siseministeeriumist polnud vastust tulnud. Oli ju minister isiklikult lubanud vastata hiljemalt ühe kuu jooksul.
Sellekordset käiku ministri juurde motiveeriti kaebusega vöörmündri Ditmari tegevuse peale. Advokaadi arvates tõstis kaalu asjaolu, et mõlemad kaebajad olid kirikukonvendi liikmed; nendest Rittig mõisapidaja. Siseministeeriumist järele kuulates saadi teada, et minister on määranud vastuvõtmise 20. märtsiks. Advokaadil ja Viljakul olid ametiruumid juba tuttavad.
Minister võttis saadikud vastu ja advokaat Härmas kandis meeste tuleku põhjuse ette. Minister imestas, kuidas see vastus oli nii hilinenud, seda üldse pole kohale jõudnud.
“Millal esimest korda minu juures käisite?” küsis minister Viljakult.
“See oli 6. novembril mineval aastal,” oli julge vastus.
Minister vaatas imestusega meestele, tegi siis korralduse oma adjutandile või sekretärile. See läks teise laua juurde ja hakkas seal suurt kaustikut lehitsema. Selle järele tõi riiulilt teisest toast akti ja esitas selle ministrile.
Ministri otsus
Minister noogutas peaga ja laskis oma otsuse vene keeles ette lugeda. Advokaat tõlkis selle eesti keelde: “Ministri otsus on teile teatamiseks saadetud Liivimaa tsiviilkuberneri kätte 1. detsembril 1881. a. selles kirjas on öeldud järgmiselt: Paepõhjaga maadel ei tohi renti ühe korraga tõsta 45%-50%. Ühegi inimese varandust ei tohi ära võtta, samuti ka elumaju, mis rentnikud omal jõul ja kulul on ehitanud. Kinnisvarasid, mida omanik ei saa koha pealt ära viia, peab komisjon hindama ja see hind tuleb lahkujale välja maksa. Kiriku-eestseisja ei tohi ilma konvendi otsuseta sõlmida uusirendi lepinguid Liivimaa talurahvaseaduse § 166 põhjal. Kihelkonnakohtunik ei tohi kinnitada niisuguseid rendilepinguid, milledel puudub kihelkonna vöörmündri allkiri kirikukonvendi nimel. Kui seda on tehtud, langevad tegijad valju karistuse alla ja konvendil on õigus sääraseid rendilepinguid tühistada.”
Nagu kivi langes Viljakul südamelt: siseminister on tunnustanud kirikuvalla rentnike õigusi ja lubanud tühistada seadusevastaselt sõlmitud rendilepinguid. Rahuldustundega lahkusid saadikud ministri juurest. Arusaamatuks jäi muidugi asjaolu, kuidas ministri kiri nii kaua teel on.
Igatahes peab kiri kusagil seisma; õigem, seda hoitakse kinni enne jüripäeva rentnikele kätte jõudmast. Siis on vanad rentnikud taludest väljatõstetud ja siseministri seletusel pole enam tähtsust.
Külaskäik prof. J. Köleri juurde
Seekord tegid saadikud külaskäigu prof. J. Kölerile. Köler oli Mihkli meeste esimesest käigust juba kuulnud ja teda huvitas kangesti teise käigu põhjus. Istuti teelauas ja Viljak tutvustas teda Mihkli sündmustega.
Köler omalt poolt jutustas saadiku Mart Mitti käigust Peterburisse ja kuidas Mitt vangistati Peterburi tänaval ja siis tema, Köleri, eestkostmise peale vabaks lastud. Seejuures kasutanud ta oma tutvust keiserliku suurvürstiga.
Lõpuks soovitas Köler ka Viljakule pealinna tänavatel mitte üksikult liikuda, vaid kahekesi teise saadikuga, sest Balti mõisnikud ei jätvat ühtki abinõu kasutamata, et oma vastaseid kõrvaldada. Härmas ja Köler andsid Viljakule nõu oodata 1.aprillini. kui selleks ajaks ei tule Liivimaa kubernerilt vastust, siis sõita kohe Riiga kuberneri jutule. “Kui kuberner ütleb teile, et ta pole ministrilt mingit kirja saanud, siis lubage kohe minna postkontorisse ja telegraafi teel järele küsida, kumb on nüüd eksinud: kas minister või kuberner. Küllap siis ministrikiri üles leitakse.”
Mõisarentnik Rittigile ütles Härmas: “Häälte poolest on konvendil jäme ots teie käes, ärge laske endid nurka suruda. Nõudke hääletamist ja olge valvel, et talurahva saadikud kõik platsis oleksid.”
