Juttu jätkus kauemaks

Jaanuarikuu 27. kuupäeval ootas Kiisa Rahvamajja järjekordsele Huvitavate Kohtumiste Klubi üritusele kogunenud seltskond lemmikzooloogi Aleksei Turovskit.

Saal oli rahvast täis ja külaline alustas: „Kõik, mis minus head leidub, on vanemate teene! Olen loomult loom ja eks inimene olegi osake laialdasest loomariigist." Oma elust-olust rääkis ta üsna mahlakalt ja näitlikult, publik kuulas huviga. Tuli välja, et tegemist on juudi päritolu eestlasega, kes elab Tallinnas  alates kolmandast elukuust. Tartu Ülikooli lõpetas ta zooloogina 1973. aastal, aga juba 1972. aastast töötab ta Tallinna loomaaias. Oma teadmisi loomadest ja elusloodusest on ta ammutanud maast-madalast: Nõmmel elades hoolitses ta kõikide loomade-lindude eest. Ja ei mäletagi aega, mil nendega tegemist poleks teinud. Loomaaiast tuli omal ajal lahkuda sellepärast, et tal oli allergia näriliste, kabjaliste ja sõraliste suhtes. Nüüd on ta targem ja oskab allergiaga elada, ravipreparaati kannab alati enesega kaasas.

Külaline rääkis, et vanemad on teda alati toetanud. Tal oli alati tuhat küsimust, millele koos isaga vastust otsis. Vahel pidi isa isegi filosoofia appi võtma, sest kuidas muidu lapsele selgeks teha, miks on putukal kuus jalga.

Turovski on tervelt kolm korda abielus olnud ja tal on kolm täiskasvanud poega, kes on kõik läinud oma rada. Praegu on lapselapsi üks, kuid mees loodab, et neid tuleb veel paljupalju.

Oma töödest ja tegemistest kõneles külaline palju ja põnevalt ning ikka läbi ilmeka huumoriprisma.

Aleksei Turovski tegemisi on märganud ja tunnustanud ka Eesti Vabariigi president  Valgetähe V klassi teenetemärgiga.