Juuni kalad: tuulehaug, haug ja jõeforell


haug
Foto: Bianca Mikovitš

Sportlik haugipüük on nii jõgedel kui ka meres hoo sisse saanud. Jõgede kohal lendavad putukad, keda oma tavalise ettevaatuse minetanud jõeforell nüüd agaralt jahib. Lendõnge harrastajad naudivad seda lühikest õnneliku aega, saades preemiaks üksikuid tõelisi iludusi.

Haug – kodumaine kameeleon

Haug e havi (Esox lucius) hauglaste sugukonda ja haugi perekonda kuuluva röövkalana on meie jõgede-järvede levinumaid kalu, kuid elab ka rannikumeres. Haugil on nooljas, natuke külgedel lamenenud keha. Seljauim keha tagaosas suurendab saba tõukepinda. See võimaldab välkkiireid sööste saagi haaramiseks. Haugi värvus sõltub keskkonnast, keha on selja pealt tavaliselt rohekas-sinakas, mis muutub allpool üha heledamaks, kõhualune valge. Haugi suhteliselt suurel peal on pardi nokka meenutav suu, mis täis tahapoole kaldu olevaid hambaid – need aitavad saaki kindlalt kinni hoida. Alalõua hambad on eri suurusega ja vahetuvad. Alalõua seesmine külg on kaetud pehme koega, mille all on asendushammaste kõverad read. Igal kihval on 2–4 asendushammast ja kui kihv välja langeb, tuleb rivvi asendushammas.

Haug on erakliku eluviisiga, kes veedabki aega põhiliselt veetaimetihnikus saaki varitsedes. Seda tegevust kergendab kala kohta terav nägemine: haugi silm seletab kuni 2,5 m kaugusele. Saaki silmanud, teeb ta selle suunas välkkiire sööstu. Ohvriks langevad peamiselt ahvenad, kiisad, viidikad ja latikad. Suuremat kasvu haugide jõud käib üle ka pardipoegadest, konnadest ja pisiimetajatest. Haug neelab oma saagi tervelt. Toidukitsikuse korral tarvitatakse ka nõrgemaid liigikaaslasi.

Roheliste luudega kala

Harilik tuulehaug ehk atlandi tuulehaug (Belone belone) kuulub tuulehauglaste sugukonda tuulehaugi perekonda. Ta pole haugi sugulane, sest nad kuuluvad eri ülemseltsidesse. Liivi lahes püütakse teda nokakala nime all ning Soome lahes, Viinistust ida pool, nokahaugi ja tuulenõelana. Tuulehaugid elavad parvedena. Tuulehaug kasvab kuni 90 cm pikkuseks. Tal on pikk keha nagu angerjal, ent suhteliselt jäik ja paindumatu. Kala sabauim on suhteliselt lühike (3–4 cm) ja sügava väljalõikega, selle lähedal asuvad kohakuti selja- ja pärakuuimed. Tuulehaugi lõuad on veninud pikaks nokaks, millest alumine on ülemisest pisut pikem ja lõpepehme huuletaolise otsaga.

Kummaski lõuas on tihedalt peenikesi eri pikkusega hambaid. Kala keha on kaetud õrnõhukeste soomustega, mis eemalduvad vähimalgi puudutusel kergesti. Soomused ja luud on värvunud rohekassiniseks, mis näitab raudfosfaadi sisaldust. Selg on tumesinine, vahel lausa ultramariinne tumehalli harjaga. Lähemalt uurides on seljal näha mõne millimeetriste vahedega paiknevad sinakasrohelised risttriibud. Külgedelt on tuulehaug hõbejas ja kõhu alt hallikasvalge.

Meil esinev tuulehaugi alamliik on levinud Portugalist kuni Põhja-Norrani. Aeg-ajalt kohtab teda ka Islandi lähistel ning isegi Valges meres. Tuulehaug on pelaagilise e avaveelise eluviisiga parvekala, kes enamuse oma elust veedab Atlandi ookeani soolastes vetes saaki otsides. Riimveelise Läänemerega seovad seda röövkala üksnes soodsad taimestikurikkad koelmualad. Rändeteed koelmutele on aastatuhandete jooksul kindlaks kujunenud. Meie rannikuvetesse jõudmiseks kasutavad tuulehaugid räimega samu rändeteid ning ka samu koelmualasid. Kudekalad kogunevad koelmutele tavaliselt mai lõpus ja juuni alguses. Tuulehaug koeb ranna lähedal. Kleepuvate niitide küljes olevad marjaterad kinnituvad vetikatele ja mererohule.

Tõeline kaunitar – jõeforell

Loe veel

Jõeforellist (Salmo trutta morpha fario) seekord pikemat juttu ei tee, sest meriforell oli aprillikuu kala ja jõeforell on tema lähisugulane. Õieti looduses elabki Eestis ainult üks liik – forell. Sellel liigil on kaks ökoloogilist vormi: jõeforell ja meriforell. Jões elavate väikeste kuni kahesuviste forellide puhul pole välimuse järgi mitte kuidagi võimalik vahet teha, kas tegu on tulevase jõe- või meriforelliga. Soodumus selleks, kas antud isendist saab meri- või jõeforell, on geneetiliselt küll määratud, ent oluline osa on ka keskkonnateguritel. Igal juhul teeb osa kaheaastaseks saanud forellidest läbi füsioloogilised muutused, värvub hõbedaseks, laskub merre ja muutub meriforellideks, teine osa aga jääb jõkke jõeforellidena elama. Kui jõel ühendus merega puudub, siis on kogu forelli järglaskond muidugi jõeforellid, kuigi vahel võib ka sellistes asurkondades näha kahe- või kolmeaastasi teistest tunduvalt hõbedasemaid isendeid. Jõeforell on Eestis laialdaselt levinud ja populaarne püü- gikala. Harrastuspüük toimub peamiselt spinningu ja lendõngega. Välimuselt on jõeforell üks ilusamatest lõheliste sugukonda kuuluvatest kaladest. Tema punaste ja mustade täppidega kaetud kehal esinevad kõik vikerkaare värvid. Jõeforellile meeldib külm, puhas ja hapnikurikas vesi ning ta väldib veekogu, mille temperatuur tõuseb üle 20–21 kraadi

Allikas: Viimsi Teataja