Kaitseliidu Sakala maleva KARKSI malevkond: Eesti eest surmani!

Kuidas me mõistame selle kolme sõna tähendust? Mida me mõtleme selle kolme sõna all? Kaldun arvama, et on mitmeid mõtteid. Kellele on see lihtsalt kohustuslik fraas, et mitte teistest erineda, kellele aga selle kolme sõna tähendus selle otseses mõttes. Meie hulgas on inimesi (kaitseliitlasi), kellele need kolm lihtsat sõna on enesestmõistetav kohustus. Üht sellist meie malevkonna liiget tahangi teile tutvustada.

Härra leitnant Valdur Kilk KL Karksi malevkonna taasiseseisvumisaja kolmas pealik aastatel 2002-2010. Räägi lühidalt oma nooruspõlvest?

Sündisin 1960. aastal Viljandimaal. Mu sünni- ja lapsepõlvekodu oli Niitsaare talu Hirmukülas Karksi vallas. Ema ja isa töötasid Karksi kolhoosis, minu lapsepõlve heaks hoidjaks nende äraolekul oli kodune vanaema. Kooliteed alustasin kolme kilomeetri kaugusel Toomesoo Algkoolis. Kooli viimasel aastal alustasin akordioniõpinguid Abja Laste- Muusikakoolis, sõites seda vahet bussiga kaks korda nädalas. Edasi läksin õppima Nuia Keskkooli. Põhikooli ajal hakkas huvitama sport, põhialaks sai keskmaajooks (800 ja 1500m). Keskkooli lõpetasin 1978. aastal. Sama aasta sügisel astusin Eesti Põllumajanduse Akadeemiasse ning lõpetasin selle 1983. aastal metsamajanduse inseneri diplomiga. Õpingute ajal EPAs tekkis tõsine matkahuvi ja sai käidud eri liiki matkadel (jalgsi-, suusa- ja süstamatkad) toonase NSVLi mitmes piirkonnas: Karjalas, Koola poolsaarel, Sajaanide eelmäestikus, Altai mägedes, Suur-Kaukasuses jm. See oli suurepärane kool ja treening edaspidiseks eluks. Esimeseks töökohaks sai Mõisaküla metskond, kus töötasin kolm aastat abimetsaülemana. Järgnes lühiajaline töötamine Häädemeeste kolhoosi aiandi juhatajana. Pärast isa surma 1986. aasta sügisel tulin tagasi sünnipaika ning töötasin neli aastat Nuia EPTs. Eesti iseseisvuse taastamise künnisel sai minust alates 1991. aastast riigiteenistuja taasloodud Eesti maksuametis. Selle ameti teenistuses olen praeguseni.

Milline on olnud Sinu elu eesmärk laiemas mõttes?

Kangesti ilus oleks öelda, et mul on olnud selline või selline elueesmärk. Tegelikult pole endale kunagi seadnud suuri eesmärke, kuid olen ikka püüdnud teatud suundades liikuda: haridus, pere, huvipakkuv töö, kokkuhoidev töökollektiiv, ajalooteadmise süvendamine ja muude huvialadega tegelemine, riigikaitse valdkonnas osalemine ja enese harimine selles vallas.

Milliseid väärtusi pead Sa elus kõige tähtsamaks?

Inimühiskonnas kahtlemata heasoovlikkust, üksteisest lugupidamist ja püüdu igaühe erinevusi mõista, väärikust, huvi ja avatust kogu maailma asjade vastu, sõnapidamist, austust eelnevate sugupõlvede ja nende loodud väärtuste vastu, austust elu vastu.

Millal astusid kaitseliitu ja miks? Mäletad Sa oma esimesi aastaid kaitseliidus?

Kaitseliitu astusin 1992. aasta kevadel. Algtõuke selleks sain toonase Karksi malevkonna pealiku Ants Kalamiga suheldes. Seejärel hakkas ka enda peas ning südames asi üha enam selginema ning jõudsin peagi arusaamisele, et teistmoodi lihtsalt pole mul võimalik väärikana edasi minna, kui vähegi tahan oma paljukannatanud esivanemaid, oma rahvast ja Eesti iseseisvust tähtsaks ning kalliks pidada.

Esimesed aastad oli ühelt poolt põnevad ja suure õppimise aastad, teisalt oli kohati ka väga raskeid aegu, kui pidada silmas näiteks vähegi korraliku varustuse puudust ja Sakala maleva sagedasti vahetunud juhtkonna mõne liikme suhtlemisviisiga kokkupuutumist. Kuid olime tegusad, vähemalt kord kuus saime kokku erialaõppeks või niisama üldteemadel vestlemiseks ja teabe vahetamiseks. Mäletan Pärnus taktika jms koolitustel käimist, kuhu selga polnud muud panna kui Rootsi pärastsõjaaegne talve(suusa-)vorm, millega läbi linna ja kaupluses liikudes päris elava ja erinevat suhtumist väljendava tähelepanu osaliseks sain.

Kuid kõigest sai üle ning soov ennast sõjalistes teadmistes harida ja täiendada oli teadlik ning tugev. Esimestel aastatel sattus Kaitseliitu paljude tõsiste aatemeeste kõrval ka üksjagu üsna kahtlase tausta ja eesmärgiga tegelasi: kel oli relva vaja, et tülikale naabrimehele koht kätte näidata, kel soov sõjarelvaga loomi küttida, kes lootis niisama midagi pihta panna või kaitseväe varustust kokku kahmida. Mingi aja möödudes sellised kaitseliitlased kas lahkusid ise või üksikutel juhtudel ka visati välja ning 1990ndate teisel poolel oli pilt juba hoopis teine. Alles jäid (ja on suures osas seniajani) kaitseliitlased, kes tulid mõttega end täiendada, proovile panna, midagi oma pere ja ühiskonna kaitseks ära teha, ennast rasketeks aegadeks (mida loodetavasti küll ei tule) piisavalt ette valmistada.

Algusaegade üldised olud ja taust on küll meeles tänini, kuid üksikasju noist esimestest aastatest väga palju enam ei meenu. Võib-olla kui kellegagi koos hakata meenutama, tuleb varjulistest ajusoppidest taas rohkem esile.

(Võin siia lisada, et rahavahetuspunkti kaitsel 1992.a juunis juhtis Valdur juba üht rühma. Viimasel päeval tahtis ta meid kõiki jäädvustada ajaloo tarbeks, kuid saatuse tahtel jäid need fotod valmimata. A.K)

Millal sai Sinust KL Karksi malevkonna pealik?

Karksi malevkonna pealikuks sain 2002. aasta suvel, kuna eelmine pealik tahtis sellelt kohalt tervislikel põhjustel lahkuda. Tegutsesin malevkonnapealikuna 8 aastat, kuni 2010. aasta 1. juulini.

Millisena kujutasid Sa ette pealiku ametit ja milliseks kujunes see tegelikult?

Olin enne pealikuks saamist mõnda aega malevkonnapealiku abi rollis (pealik oli siis Jaak Põldma) ning seetõttu oli mul üsna hea ülevaade, millega malevkonnapealikul tuleb tegeleda. Tegelikkus oli ses mõttes karmim, et sageli nappis selleks tööks piisavalt vaba aega. Andsin endale aru, et kõike ei jõua nagunii ning tegelikult peaks selletaoline ametikoht olema palgaline ning pealik peaks tegutsema vähemalt viis tervet päeva nädalas nagu muus riigiteenistuses. Siis oleks saanud ehk teha ära niipalju, kui oma hing oleks ihanud ja mõte õigeks ning piisavaks pidanud.

Mida aastaid edasi, seda pingelisemaks muutus paraku mu ametitööga seotud tegevusvaldkond. Kodused tegemised nõudsid ühel hetkel senisest rohkem hoolt ja tuli teadmine, et tegelikult vajavad mu lähedased inimesed igapäevaselt rohkem tähelepanu. Sain sellest aru alles pärast mitme väga lähedase inimese ootamatut ja ülekohtuselt varajast kaotust. Nii süvenes rahulolematus endaga, et ei suuda piisavalt panustada malevkonnapealiku ametikohale. Kõik see kokku viis mu otsuseni anda pealiku teatepulk üle.

Millega mõtled tegeleda kaitseliidus peale pealiku kohalt tagasiastumist?

Olen üha enam teadvustanud noortega tehtava töö tähtsust, kui räägime Kaitseliidu tulevikust ja Eesti iseseisvuse hoidmisest laiemalt. Olen ka juba tasapisi siin-seal avaldanud mõtteid, et tunnen huvi riigikaitse õpetamise protsessis osalemise vastu. Seni konkreetseid samme veel pole astunud, kuid riigikaitse õpetajana tegutsemiseks vajaliku ettevalmistuse võimaluste suunas hoian silmad ja kõrvad lahti küll. Noortega tehtava töö põllul loodan muidu ka jõudumööda kaasa aidata.

Olid ka üks Karksi kihelkonna vabadussõjas langenute mälestussamba taastaja. Milliseks kujunes Sinule see ülesanne?

See Karksi kihelkonna mälestussamba taastamise protsess oli ikka pikk ja keeruline küll - 10 aastat vahelduva edu ja lootusega tehtud tööd. Sihtasutuse mõnelgi liikmel kippus usk vahepeal kahanema ja tehti juba vaikselt ettepanekuid kogutud rahanatuke annetajatele tagasi maksta. Õnneks oli taastajate ühenduse seas ka väga kindlameelseid inimesi, kelle abil ja najal teisedki taas lootuse üles leidsid. Üks kindlameelsemaid ja lõpuni uskujaid oli teiste seas kadunud Luule Rigertas - suures tänus mõtlen ta peale ning olgu ta väärikal aukohal seal teispoolsuses...

Minu peamine roll sihtasutuse nõukogu esimehena oli juhatuse ja nõukogu ühiseid kokkusaamisi korraldada, mõnikord üht-teist tagant torkida, vahel natuke innustada ja ühise eesmärgi poole liikumise vastutust meelde tuletada, ka toimingute kajastamise täpsust ning täielikkust jälgida. Peatöö tegi ära kahtlemata sihtasutuse juhatus koos paljude abiliste ja nõustajatega.

Mäletan seda väga-väga suurt rõõmu ja erilist hingeseisundit, kui ausammas 2008. aasta septembris pidulikult avati. Kirjeldamatult hea ja ülev tunne. Pean ausamba taastamisel osalemist kahtlemata üheks oma senise eluraja olulisemaks saavutuseks. Mu üks vanaisa võitles Vabadussõjas Eesti vabaduse kaitsel ning seda suurem on mu rõõm ning rahuldustunne oma tagasihoidliku panuse üle.

Mida tahaksid öelda teistele kaitseliitlastele ja ka neile, kes pole sinna veel astunud või kahtlevad, kas ikka astuda?

Vaba riigi vaba kodaniku suurim au ja eesõigus on anda oma võimetekohane panus vabaduse kaitsmiseks. Oleks orjahinge kombel rumal ja vastutustundetu jätta see au ning eesõigus endale võtmata. Võimed ja ajaressurss on kahtlemata igaühel erinevad, kuid ka väike panus on tänu ning lugupidamist väärt. Alati ei peagi panustama relva käes hoides, ka sõnal ja moraalsel teol on väga suur mõjujõud. Kaitseliidus on praegu kahtlemata Eesti ühiskonna ühed väärikamad ja kindlameelsemad liikmed ning igaühele peaks olema lisaks autundele ka suur rõõm kuuluda nende ustavasse perre. Minul küll on!

Nende mõtetega olekski ilus lõpetada, kuid omalt poolt tahaksin lisada, et sellise suure südame ja sügava autundega inimesi, kelle silmad muutuvad liigutusest niiskeks kuuldes Eesti hümni, on meie hulgas vähe ja seda enam peame me neid tunnustama.