Sellest hoolimata kutsub tulevane muuseumipidaja inimesi üles kogu täiendama: “Kui kellelgi vedeleb midagi vahvat ja pole kahju seda muuseumi jaoks ära anda või müüa või kasvõi hoiule anda, siis võiks teada anda.”

Maja alumisel korrusel hakkab tööle sepikoda, mille sisustus on juba olemas: peremehe kollektsioonis on mitukümmend alasit, nõukaaegne suruõhuhaamer ning mehaaniline jala ja vedruga haamer. “Mõnda seppa oleks vaja,” ütleb Kalmer ja lubab ise samuti sepatöö selgeks õppida. “Tulevikus saab ehk poisist ka asja,” viitab ta praegu 8aastasele pojale.

Järgmisel aastal valmiva muuseumimaja hinda Kuningas öelda ei tea. “Eks jõudumööda ehitame,” sõnab ta ja lisab, et siiani on kõik ehitustööd Kallaste talus valminud eurotoetusteta.“ Ühest küljest meil pole eriti kedagi, kes neid projekte kirjutaks, ja teisest küljest võib vabalt juhtuda, et omafinantseering tuleb praegusest kogumaksumusest suurem,” selgitab ta. Siiani on talu tulnud toime oma jõududega, eurotoetuse puhul tuleb võtta ehitusfirmadelt pakkumised ning see tõstab ehituse maksumust.“ Laululava oleks nii läinud kindlasti kallimaks,” leiab ta. Kallaste talu teine tõmbenumber on Kalju lava, mis nime saanud muusiku Kalju Terasmaa järgi, kelle suvituskoht jääb talu naabrusse. Mullu suvel toimus laval üksteist kontserti ja kaks teatrietendust. Külalisi käis kokku ligi 4000. Publikurekordi lõid Kõrsikud.

Uue suve plaane veel pole.“ Eks peab jälgima seda, mida teised teevad,” ütleb Kuningas.“ Pole mõtet pusida, kui Tallinnas laululaval on asi, mis toob kohale pool Eestit.” Mullu suvel jäi külastajaskond napiks Kukerpillide kontserdil, sest see toimus samal ajal laulupeoga.

Praegu on Kallaste talus ametis peamiselt Kalmeri abikaasa Ülle, tütar ning üks palgaline.“ Tahad kasvõi sulast saada, siis valikut väga pole,” tõdeb Kuningas ja meenutab, et mullu talvel oli kolm kuud ehitusmees palgal, kuid pärast kadus too kuskile ära.“ Ehitusmeest oleks vaja küll, sest pooleli on palju: kaks hoonet, uus saun, lisaks muuseum ja omale tahaks ka maja püsti panna.”