Kalur vajab kaitset hüljeste eest
Iivaknuut oli päev, mil rannakülades kinnitati lõplikult hülgeseltsi koosseis ja peeti sel puhul pidu. MTÜ Harju Kalandusühing ja Rannarahva Muuseum tegid infopäeva, et kõnelda hüljestest ning kaluri ja hülge konfliktist. Osalesid rannakalurite ühingute ja seltside esindajad, looduskaitsjad ja kalandusametnikud ning Soome kalurid.
Hülgeküttimine oli Eestis igal pool rannaaladel tavaline, kuid kadus 1940ndatel, kui loodi piiritsoonid. See tegevus jäi siis alles vaid Prangli ja Kihnu saarele, kuni keelustati 1970ndatel.
Hülgepüügiõigust hakkasid Kihnu naised tagasi taotlema nelja aasta eest, põhjendades seda põliskultuuri jätkamise vajadusega. “Hülgeliha keetmine ja söömine on suur pidupäev,” rääkis SA Kihnu Kultuuriruum esindaja Mare Mätas. Tema sõnul tuleks see komme taastada kui Kihnu vanim elatusala.
Soomlased tõdesid, et neil on kalade liikumisteed hüljeste tõttu muutunud. Sealt, kuhu saabuvad hülged, kaovad kalad. “Kalurite tulevik ei ole meie käes,” lausus elukutseline kalur Olavi Sahlsten.
“Hülged on juba nii ranna lähedal, et siigadel pole seal enam kohta,“ tõdes ka kutseline kalur Seppo Lamberg. Siiad lähevad avamerele tagasi ja rannikuvetes kalavarud aina vähenevad. Ainult püüniste täiustamine olukorda ei paranda, ka hülgeid tuleb küttida, olid Soome kalurid veendunud. Soomes teevad jahimehed ja kalurid koostööd – jahimehed varitsevad hülgeid kalapüüniste juures ja viimastel aastatel, kui seda on tehtud, on sel olnud kalasaagile tuntav mõju.
“Vaja oleks saada hüljestele tagasi inimesekartus,” nentis Seppo Lamberg. Ta kurtis, et noortel meestel pole enam motiivi hakata kaluriks ning see amet võib välja surra. Müügil olevad kodumaal püütud looduslikud kalad moodustavad Soomes kalakaubast vaid 7%, kurtsid põhjanaabrid.
MTÜ Saare Kalanduse kalur Eino Ruttu tõdes, et meil pole loodud võimalust, kuidas kalurit kaitsta. Hüljeste arvukus on avalik huvi, aga hülgekindlat püünist pole. Ta pakkus välja, et hüljeste arvukus võiks olla viis korda väiksem praegusest. “Liivi lahes on 2000 hüljest, populatsioon säilib, kui neid oleks 400,” arvas Ruttu. “Eestis on hüljes püha lehm. Kui riik tahab, et neid nii palju oleks, peab riik kahju kaluritele kompenseerima. Kui talumees saab saamata jäänud saagi eest kompensatsiooni, siis tuleks teha seadus, et ka kaluritele hülgekahjud kompenseeritaks.”
Kihnlastele pole aga hüljes selline vaenlane nagu on saarlastele. “Meie ei püüa talvel selliste rüsadega nagu saarlased ja meil hülged saaki ei ohusta,” rääkis Mare Mätas. “Meie tahame hülgeliha süüa, tahame rasva ja nahka ning suveniiridest lisatulu.”
Hanno Zingel keskkonnaministeeriumist rääkis, et teadlaste arvates on hülgeküttimise taastamine võimalik. “Range kaitse pole enam kohane, hallhüljes on nüüd leebemas kaitsekategoorias,” rääkis Zingel. Uues jahiseaduse eelnõus, mis on ministeeriumides kooskõlastamisel, on ka hallhüljes sees ja nende küttimiseks hakkab jahilube andma keskkonnaamet. Siis tulevad ka kvalifikatsioonieksam ja atesteerimine.
Kumb on oluline, kas rannakalurite elustiili või ohustatud liikide kaitsmine, küsiti ametnikelt.
Looduskaitsebioloog Ivar Jüssi sõnul pole piisavalt andmeid hüljeste tekitatud kahjustuste kohta, samuti on need andmed Soomes ja Rootsis ebapiisavad.
“Ega siit mingit dokumenti täna ei sünni ja see polnudki eesmärk,” ütles päeva juht Andrus Miller firmast Neeme Kala. “Oluline on, et see teema sai esimest korda kõneaineks.”
