Karksi koolipoisi mälestused: kui Stalini nimi asendus sõnaga "partei"

 (13)
Karksi koolipoisi mälestused: kui Stalini nimi asendus sõnaga "partei"
Nii aeti ette kartulivagusid koduaias 1954. aasta mais. Hobust juhib Peeter Savi, harkadra taga on vend Jüri.Foto: Karksi Sõna

Pärast Stalini surma algasid põhjalikud muutused ühiskonnas, samuti koolitöös. Üleöö kadusid seintelt Stalini pildid ja loosungid. Raamatukogust korjati vaikselt ära Stalini teosed. Sõna „Stalin“ asendus sõnaga „partei“. Et kirjandi eest teenida õpetajalt plusspunkte, kirjutasime mõnikord lõppu lause „Lenini lipu all, Stalini juhtimisel – kommunismi võidule!“, nüüd aga „partei juhtimisel“.

Venekeelsest ajalehest Komsomolskaja Pravda, mida tellisime koju, saime teada, et parteile ustavad seltsimehed arreteerisid senise julgeolekuorganite(NKVD) juhi Lavrenti Beria, keda süüdistati koostöös Lääne luurega. Mõni aeg hiljem kirjutati riigireeturile määratud surmaotsusest, mis viidi ka täide. Võim koondus partei poliitbüroo kätte, etteotsa said Georgi Malenkov ja Nikolai Bulgakin.

Kasvas lootus jälle kohtuda Siberisse küüditatute ja veel elus olevate tuttavate ja sugulastega. Samas aga kohalikud võimumehed kartsid, et Siberist naasnud võivad oma vara hakata tagasi tahtma. Talusid ja maad kolhoosid poleks neile andnud, kuid „salapärastel“ asjaoludel mitmetesse peredesse ilmunud vanaaegsed klaverid, raadiod, pehme mööbel, hõbe ja portselan võidi ju ära tunda ning tagasi nõuda. Vähemtähtsat majakraami müüdi ametlikel oksjonitel kõigile soovijaile.

Läbi vile, ragina ja segaja urramise kuulasime kodus õhtuti lühilaineil 25 ja 31 m raadiojaama Ameerika Hääl eestikeelset programmi. Saates rääkis diktor, et igas USA peres on külmkapp ja pesumasin, igas teises peres televiisor ja nõudepesumasin, igal kolmandal perel on oma sõiduauto (meil polnud veel võrguelektritki). Erilist elevust tekitas ,kui Washingtonist, kus paiknes AH peatoimetus, tulid kõige värskemad uudised Abja, Halliste, Pöögle ja Nuia inimeste igapäevaelust. Toimetust juhtis ju siitkandist pärit kirjaniku August Kitzbergi poeg Jaan. Saated lõppesid üleskutsega veel veidi oodata – varsti saabub vabadus.

Seotud lood:

1953. aasta suvel algasid rahvaülestõusud nn rahvademokraatia maades, suuremad rahutused olid Ida-Saksamaal. Need kõik aga suruti kiiresti maha. Austriast pidid nõukogude väed lahkuma, Balkanimaade juht rahvuskangelane Josip Broz Tito nõukogude vägesid Jugoslaaviasse ei lasknudki.

Juuni algul kutsus klassivend Endel S. meid terve klassiga enda sünnipäevale. Jalgratastel sõitsimegi tema koju Rukkuli tallu Läti piiril. Vana talumaja suures elutoas ehtis peolauda sinimustvalge lipp ning enne lauda istumist laulsime koos Eesti hümni. Meiega oli ka noor keemiaõpetaja Hilma A., tänu kellele pääsesime koolis suuremast pahandusest. Meenus, kuidas mitte väga ammu Abja komsomolijuht Herman Õ. küsis minult klassi ees, miks ma komsomoli ei astu, et kas ootan valget laeva. Jäin vastuse võlgu, kuna ei teadnud, mis see on? Eks see „valge laev“ midagi väga paha pidi olema; kartsin rohkem vanemate pärast, sest ema oli kooliõpetaja ja isa töötas kolhoosis arveametnikuna.

Kui eksamid läbi said ja olime jõudnud abiturientidena lõpuklassi (tollal11. klass), küsisin emalt raha, et osta endale fotoaparaat. Lugesin ajalehest, et müügile on tulnud täiustatud reflekskaamerad Ljubitel (varasem Komsomolets). Sõitsingi rongiga Viljandisse ja ostsin Lossi tänava spordipoest tolle kaamera ära. See töökindel fotoaparaat tegi paarikümne aasta vältel hulga häid ülesvõtteid. Alati polnud müügil 6x6 cm laifilmi, mida sain Õisu kauplusest.

Loe veel

Õppeaastate algus seostus 2–3 nädalase kolhooside abistamisega: kartulivõtt, juurviljade koristamine, linasidumine, vilja vedu jne. Tänu isa kõrvalt õpitud oskustele sain tihti endale hobusemehe ameti. Tööl käisin ka kodukolhoosis Täht, mida juhtisid järjestikku esimehed Kits, Mõts ja Luts. Põllumajanduslike artellide ehk kolhooside (kollektivnoje hozjaistvo) esimeesteks valiti võimekamad kohalikud talumehed või suunas partei kedagi. Viimaste hulgas oli nii halbu kui häid. Täht naaberkolhoosi Säde juhtis endine talupoiss Märt Rand, rahvasuus Ranna Märt, kelle algatusel kerkis Ülemõisas uus keskuse hoone. Abja linavabriku lähedal asuva kolhoosi Olev esimees oli 1909. aastal sündinud ja Siberist naasnud Aleksander Puumets. Tema põrm puhkab 1968. aastast Halliste kalmistul, hauda ehib rahva annetustega loodud mustast graniidist võimas monument. Teisel pool Halliste ürgorgu olid kolhoosid Töö, Edu ja Koit, Abja mõisas oli linnukasvatuskool; Vana-Karistes oli kolhoos Võit, Penujas kolhoos Tasuja, Pollis tegutses puuviljanduse katsejaam. Kaugeim koht, kus töötasime, oli Uue-Karistes. „Tasuks“ oli mõõdukas töö värskes õhus ja tugev lõunasöök, mõnikord saime ka veoauto ekskursiooniks. Veoautoga viidi nii tööle kui toodi tagasi. Rahapalka maksti vaid Abja mõisas vastavalt koristatud kartulivakkade arvule. Õigemini aime tasuks kartuleid, mis müüsime maha. Kolhoosnikud said tasu natuuras, s.o põllusaadustena normipäevade järgi. Rahapalk tuli alles 1960ndate keskel.