Kas kuulus kroonik Läti Henrik oli esimeseks preestriks Soontaganas?

 (1)
Pilt on illustreeriv
Pilt on illustreerivFoto: Lauri Kulpsoo

Mihkli kogudus tähistas septembri lõpus toimunud üritusega mihklipäeva. Osalejaid oli üle kaheksakümne. Päev algas palvusega kirikus, kus laulis Pärnu - Jakobi koguduse naiskoor. Seejärel oli võimalus kuulata ajalooteemalisi ettekandeid Tartu Ülikooli lektorilt Ain Mäesalult, Pärnu muuseumi direktorilt Aldur Vungilt ning Tallinna ajaloomuuseumi teadurilt Mati Mandelilt.

Ettekannete järel oli tutvumine kirikuga ja sai käia kiriku võlvide peal. Päeva lõpetuseks viis Ain Mäesalu soovijad Soontagana maalinnusele. Üritusest osavõtjaid toitlustas Nele Tamm Pikavere Sepa mahetalust.

Kokkuvõtted ettekannetest:

Ain Mäesalu: Kas kuulus kroonik Läti Henrik oli esimeseks preestriks Soontaganas?

Eestlaste muistset vabadusvõitlust kajastava ladinakeelse Henriku „Liivimaa kroonika" autori elukäigu kohta on suhteliselt vähe teada. Ajaloolased on üht-teist välja lugenud peamiselt kroonika enda teksti analüüsides. Selle kirjutajaks peetakse kroonikas mainitud preestrit Henricus de Lettis, mille järgi on teda eesti keeles sageli nimetatud ka Läti Henrikuks. Henrik sündis tõenäoliselt 1188. a paiku Saksamaal Magdeburgi lähedal ja õppis Segebergi kloostrikoolis. 1205. a kevadel tuli ta Liivimaale ja tegutses esialgu piiskop Alberti lähikonnas. 1208. a talvel pühitseti Henrik preestriks ja ta asus tööle kihelkonnavaimulikuna Ümera lätlaste juures Papendorfis (tänapäeva Rubene). Kuna Henrik oskas lisaks saksa ja ladina keelele ka teatud tasemel läti, liivi ja eesti keelt, siis oli ta kaasas paljudel ristisõdijate retkedel ja osales tõlgina läbirääkimistel.

Korduvalt käis ta Eestimaal ristimas. Oma kroonika lõpetab Henrik 1227. aastal Saaremaa ristiretke kirjeldusega. Aastatest1234 ja 1259 pärinevates kohtudokumentides nimetatakse ühe tunnistajana Papendorfi preestrit Henrikut (Henricus plebanus de Papendorpe), keda enamus ajaloolasi on pidanud tuntud kroonikuks endaks. 1259. a kohtuprotokollis tunnistab Henrik, et nägi liivlaste piirikivisid Orajões sel ajal, kui ta asus (võib ka tõlkida „istus" või „oli ametis") Soontagana kirikukihelkonnas (quo sedit in parrochia Sontakela). Ajaloolased Georg Berkholz, Heinrich Laakmann ja Sulev Vahtre on välja pakkunud, et kroonik Henrik võis tegutseda kihelkonnavaimulikuna Soontaganas millalgi ajavahemikus 1227-1234, aga põhjalikumalt pole nad selle üle arutanud. Inglise ajaloolane Alan V. Murray on samuti veendunud, et kroonik Henrikut märgitakse selles dokumendis kui Sontakela's ametis olnud preestrit, aga kohanime identifitseerimisel vihjab ta alternatiivina ka Sotecle linnusele Lätimaal, mis kuulus lätlaste vanemale Russinile ja mida mainitakse Henriku kroonikas vaid ühel korral. Viimasele oletusele võib vastu väita, et 1259. a dokumendis märgitakse siiski selgelt Sontakela kirikukihelkonda ja ühtki teist nii sarnase nimega kihelkonda peale Soontagana pole teada ei Eestis ega Lätis.

1225. a juunist kuni 1226. a kevadtalveni oli Henrik paavsti legaadi Modena Wilhelmi saatja ja tõlk visitatsioonireisil läbi Läti- ja Eestimaa. 1226. aasta veebruaris jõuti Tallinna, kus kroonika põhjal toimus legaadi siinviibimise viimane tülide lahendamine ja maadejagamine. Modena Wilhelmi ühe otsuse järgi pidid Lääne-, Viru- ja Järvamaa minema paavsti otsevõimu alla. Pole välistatud, et legaat võis määrata Henriku talle osutatud teenete eest kihelkonnavaimulikuks Soontaganasse. Seejärel lahkus kroonik Modena Wilhelmi saatjaskonnast ja kiirustas Soontaganasse ristima. Kroonika sissekannete põhjal võib oletada, et 1226. a teisel poolel ja 1227. a algul viibis Henrik samuti Soontaganas ja tuli sinna tagasi ka pärast sõjakäiku Saaremaale. Kui kaua Henrik Soontagana kihelkonnavaimulikuna tegutses, pole kahjuks teada. 1234. a kohtuprotokolli järgi oli ta taas Lätimaal Papendorfis ametis.
______________________________________________________________

Aldur Vunk: Soontagana maakonna piirid muinasaja lõpul

Muinasaegse Läänemaa maakondade piiride teema on köitnud mitmeid põlvkondi ajaloolasi. Nende määramisel on jõutud aga erinevate tulemusteni, sest otseste allikate nappusel sõltub palju uurija mõttetööst ja loogikast. Selles ettekandes on tänase Pärnumaa piiridesse jäänud muinaskihelkondade territooriumi määratlemisel kasutatud 1534. aastal Saare-Lääne piiskopkonnas kasutusel olnud vakuste loendit. 16. sajandil on olnud mitmeid vakuste liitmisi ja lahutamisi, mis traditsioonilist pilti on mõnevõrra muutnud, kuid samas on Lihula ja Koonga ametkondade vaheline piir olnud haruldaselt püsiv ja jäänud sajanditeks püsima kubermangupiirina. Vakuste loendi põhjal on võimalik oletada, et keskaegsete ametkondade piir on kulgenud mööda arvatavat Soontagana maakonna rajajoont. Soontagana maakonna lõunapiir ulatus ilmselt Pärnu laheni, mis seletaks ka Henriku Liivimaa kroonikas toodud märkused selle kohta, et tegemist oli mööda randa minnes esimese muinaseestlaste maakonnaga.

Teiseks teemaks oli rannariba Pärnu jõest kuni liivlaste aladeni. See rannariba on oma loodusliku eraldatuse ja maaharimiseks kõlbmatu pinnase tõttu olnud suure tõenäosusega vaid hooajaliste kalapüügilaagrite ala ümbritsevate maakondade (sealhulgas ka Soontagana) vahel.

(Järgneb...)