Kasuliku toidu projekti õppereis Prantsusmaale
Tunneleid oli viis ja need olid maa-aluse küttega. Köögiviljakasvatusega tegeles üks perekond ja abitööjõudu praktiliselt ei kasutatud. Igal reedel külastavad seda talu ümberkaudsed perenaised, kes ostavad värske köögivilja, salatid ja maitsetaimed otse kasvatajalt. Viis aastat tagasi alustas talu umbes 50 kilogrammi köögivilja müügiga nädalas, praeguseks on need kogused kasvanud kümme korda.
Külastasime kooli sööklat, mis oli umbes meie Kärdla Ühisgümnaasiumi söökla suurune. Sõime ka kohalikku koolitoitu. Menüüs oli nii liha kui ka kala, erinevat toorsalatit, kuus erinevat magustoitu. Piima ei pakutud. Koolilõuna maksab 2 eurot. Omavalitsuste tasandil on otsustatud kui paljuga toetab lapsi omavalitsus ja kui suure summa peavad maksma lapsevanemad.
Külastasime lihaveisekasvatustalu. Talus kasvas 500 lihaveist.
Kohtusime talunikekoja esindajatega, kes selgitasid koja tegevust lühikese tarneketi rakendamisel.
Külastasime õunakasvatust Chenus. Meile näidati talutootmist, sealhulgas ka õunamahla tootmist. Õunapuude all on 220 hektarit maad ja ühel hektaril kasvab 200 õunapuud. Talu varustab õuntega aastaringselt Prantsusmaad. Selle talu toodang jõuab ka Inglismaale, Hispaaniasse, Saksamaale, Iirimaale ja veel paljudesse teistesse riikidesse.
Juustutalu külastus oli samuti muljetavaldav. Peale juustu oli suures sortimendis piimatooteid. Talul oli oma poekene. Ümberkaudsed perenaised käisid kohe suurte korvidega sealt sisseoste tegemas. Järelikult on ka prantslastele väga tähtis see, kust tuleb toit nende pere lauale.
Marconis külastasime Mr. Cornille veinikeldrit. Omanik väitis, et Prantsusmaa president ja peaminister saavad oma veini just tema keldrist.
Linnukasvatustalul oli samuti väike pood. Letid olid lookas - värske liha, konservid, pasteedid, singid ja vorstitooted.
Prantsusmaa on ilus maa. Inimesed, keda kohtasin, olid lahked ja rõõmsameelsed. Turismitalu, kus ööbisime, oli turvaline - uksi ei pidanud lukustama ei päeval ega öösel. Peaaegu nagu Hiiumaal.
Reisikaaslased olid toredad. Eriti tahaks tänada Toomas Kokovkinit, kes meid mööda Prantsusmaad sõidutas. Kindel tunne oli, sest sellist enesevalitsust ja taibukust võõral maal, eriti Pariisis sõites, annab otsida.
