Kalbu koolimaja

_________________________________________________________
Vilistlasena Kehtna põhikoolist

Mina lõpetasin Kehtna põhikooli 1996. aastal ehk seitseteist aastat tagasi. Olen korduvalt vilistlaspäevast ja -õhtust osa võtnud ja alati on need olnud meeleolukad ja lõbusad.

Sel korral käisin koolimajas lausa kolm korda. Esimesel korral olin kutsutud kui külaline, viisin tervitusi Kehtna klubi nimel. Aktus oli lõbus ja parimad õpilased ning nende saavutused said õppealajuhataja poolt väga täpselt ette loetud.

Reede hommikul aga sattusin saali esimese, teise ja kolmanda klassi lastega. Pidin neile tundi andma. 50 õpilast, 3 õpetajat ja mina. Jalad värisesid, keel kuivas ja silme ees pilt suurest ruumist täis kilkavaid lapsi. Tegelikult aga sujus kenasti, tegime tervitused ja siis läks käima hoogne meeskonnatöö.

Tunni lõpuks olid selgunud tõsiasjad, mida lapsed teeksid rahvamajas sügisel, kui see on avatud 24 tundi järjest. Palju häid mõtteid saime, osa neist leiavad kindlasti kasutust.

Päris pidu läks aga lahti laupäeval. Aktuselt jäi meelde kaks erilist hetke: ühe proua sõnavõtt headusest ning hetk, kui laval olnud raagus oks täitus lehtedega, mida laululapsed sinna lisasid. Samas aga istusin saalis ja vaatasin - ikka samad kardinad, mis minu ajal. Seda suurem oli rõõm, kui direktor ütles, et kool saab peagi uue kuue.

Eriline rõõm on alati kohata oma klassikaaslasi ja teisi koolisõpru. Keegi eriliselt muutunud polnud. Ikka samad jutud: naised, mehed, lapsed, töökohad jne. Aga kaunis soe tunne on aastate tagant kallite inimestega kohtuda.

Aitäh kooliperele, et selleks võimaluse annate!

Kersti Mäevälja, Kehtna põhikooli vilistlane