„Saanud teada, kes on mu vanemad, ütles rektor Kalev Koger, et ma pidavat olema sünnipärane pedagoog," naerab Hilmo. Hilmo isa ja ema olid aastaid Saaremaal Leisi kandis koolmeistrid.

 „Illinuku lugu" võib nimetada Hilmo Seppeli memuaarideks. Aga see poleks päris õige. „See on ka Seppelite lugu," selgitab Hilmo. Lugedes selgub, et seal on ka Leisi kooli lugu, Siberi lugu, Keila sõpruslinnade liikumise lugu ja veel mitu erinevat lugu, kokku teeb see Illinuku loo. Illinuku on Hilmo lapsepõlveaegne hellitusnimi. Kõigest kirjutab Hilmo siiralt ja optimistlikult. Kuid kummalisel kombel ei näi tema jutus katusteta osmikud, põhjatud teed või napp söögilaud sugugi maailma lõpuna. Oskajad käed, mõistuse rakendamine ja pealehakkamine on tegijatele ikka abiks olnud, nii ka Seppelitel nii kaugel maal kui ka kodukamaral. „Ma ei arva, et Siberisse küüditamine ja seal elamine olnuks minu jaoks mingi eriline tragöödia. See oli lihtsalt selline aeg. Samuti arvavad kõik need paarkümmend inimest, kellega me Krasnojarski kandis olime ja siiani koos käime," tõdeb ta. Ka raamatus on Siberi perioodist palju juttu.

 „See raamat sündis seepärast, et ma väga pean lugu oma vanematest, nad tegid hariduspõllul väga head tööd," selgitab sel kolmapäeval oma viimases töökohas, Tallinna Tehnikakõrgkoolis raamatuesitlusega oma sünnipäeva tähistanud Hilmo Seppel. Seda raamatut võib pidada ka Leisi kodulooraamatuks või meenutusteks Keila sõpruslinnade liikumisest. Alates 70-ndate algusest Keilas elanud Hilmo Seppel on paarkümmend aastat olnud aktiivselt tegev Keila Sõpruslinnade Seltsi juures. Eriti palju aitas ta kaasa suhetele Saksamaal asuva Barsbütteliga.

27. märtsil kavatseb Hilmo Seppel oma raamatut esitleda ka Harju Maakonnaraamatukogus. Ja suvel ka kindlasti Saaremaal. Igatahes huvi paistab olevat. Juba uuritakse, kust raamatut oleks võimalik soetada ja kas Leisi raamatukogusse ka ikka eksemplare jätkub. „Jätkub nii Leisi kui Keila raamatukogusse," kinnitab Hilmo ja palub tänada ka kõiki, kes aitasid raamatut välja anda.